header photo

Klavaniseeritud koondise agoonia

Ragnar Klavan on meie selgeim liider, ilma kelleta pole koondis terviklik. Foto: Imre Pühvel

Ragnar Klavan on meie selgeim liider, ilma kelleta pole koondis terviklik. Foto: Imre Pühvel

Eilse peale mõtlemine muudab mind endiselt kurvaks. Kuidas saakski mitte? Reis San Marinosse oli ju kuni avavileni olnud hingematvalt tore. Seda, mis aga Stadio Olimpicol toimus, on raske selgitada neile, kes seda ei näinud.

Kuna aga teemat puudutan, pean üritama seda teha. Lühidalt: mitte miski ei õnnestunud ja mis muidu on väga lihtne, oli San Marinos keerulisem kui tuumafüüsika humanitaarist luuletajale. Raske oli sööta oma mängijale, sooritada korralik küljeaut. Väravaraamidesse löömisest rääkimata.

Küllap te juba mõtlete, mis kuradima klavaniseeritud koondisest ma seal pealkirjas räägin – Ragnar Klavan ju ei mänginudki. Selgitan.

Eesti koondise 2014. aasta viimases valikmängus võõrsil San Marino vastu puudus platsilt liider. Liidrit ei olnud kaitseliinis. Liidrit ei olnud poolkaitses. Liidrit ei olnud rünnakul. Kaptenikohuseid täitnud Konstantin Vassiljev oleks pidanud liider olema, aga ta ei olnud. Ta laiutas kätega, tegi kaaslastele etteheiteid, tujutses. Nii ei tohiks Eesti koondise kapten käituda. Jõuan asja tuumani: nii ei oleks Ragnar Klavan käitunud.

Liidri puudumine on mõneti selgitatav. Platsil oli mitu nooremapoolset mängijat (Artjom Artjunin, Ilja Antonov, Karol Mets) ja need vanemad pallurid, kes on kogenud ja suudaksid võib-olla mänguliselt asja vedada (Dmitri Kruglov, Aleksandr Dmitrijev), ei ole häälekad motiveerijad. Ründajad on juba loomult teistsugused. Nemad on valmis küll enda peale võtma, aga Raul Gonzaleze suguseid kaptenitüüpe meil ei ole. Platsil ei olnud meest, kes teeks valju häält, sütitaks mehi ja kelle kisa mõjuks autoriteetselt.

Ma lootsin, et Joel Lindpere sekkumine toob platsile selle mehe, aga eile see lootus paraku täkke ei läinud.

San Marinos ei olnud platsil ei Sergei Pareikot, kes räägib tagant alati hästi palju, juhendab ja vajalikul hetkel kärgib ega Klavanit. Just Klavan on koondises olnud see mees, kes tõuseb vajaduselt tagant kasvõi ise rünnakule, et mehed üles äratada ja mängima panna. Kui läheb löök mööda, siis ta motiveerib, mitte ei laiuta käsi ega ole kaaslase peale solvunud, et too ära ei löönud.

Meie rahvuskoondis on klavaniseeritud – ilma temata ei ole tervikut. Ilma temata – nagu nägime eile, aga näiteks ka 2011. aastal Fääri saartel -, oleme kohutavas agoonias. Gibraltari vastu kevadel kodus ta juba vähendas oma väravaga piinlikkust. Kui palju on räägitud, et ilma Vassiljevita ei suuda Sinisärgid mängida, siis mulle tundub, et me ei suuda seda teha hoopis Klavanita.

Eesti ajakirjanikud istusid eile San Marinost Itaaliasse Anconasse lennujaama sõites bussis haudvaikuses. Poolteist päeva nalja, konstruktiivset arutelu, arvamusi ja mõttevahetusi olid minevik. Kõik olid segaduses, kurvad, võiks öelda isegi, et ängis. Mina näiteks vaatasin pimedusse ja mõtlesin, mida võib Ragnar Klavan kodus istudes tunda. Ta näeb, millises kaoses ta meeskonnakaaslased on, tal on suur unistus EM-finaalturniirist ja ta ei saa midagi teha…

Järgmine kord, kui Klavan saab mängukeelu või vigastuse täpselt enne mängu San Marino, Fääri saarte või ükskõik millise teise koondisega heitlemise eel, ma ei ohka enam stiilis “õnneks jätab just San Marino mängu vahele”. Mul pole lihtsalt õigust pidada meid kellestki teisest paremaks. Ei San Marinost, Fääri saartest ega kasvõi Burundist.

Alahindamine maksab kätte. Seda oleme näinud kasvõi Hollandi 2:2 viigist Lillekülas. Peaaegu nägime ka oktoobris, kui inglased kuidagi meie väravalukku murda ei suutnud. Nemad seda aga klassiga tegid, nagu näiteks kunagi ka Brasiilia. Kuni meil ei ole sellist klassi, ei tohi me alahinnata. Mitte kedagi! Muidu jääme taas liidri puudumisel kogu Euroopa naerualuseks. Polnud San Marino ju 61 mängu järjest kaotust vältida suutnud.

Soovin, et ei näeks koondist enam kunagi sellises agoonias piinlemas! Valus on ju ka mul endal.

 

Lisa kommentaar

Autor

  • Kasper Elissaar Kasper Elissaar
    Töötan Soccernetis juba 2008. aastast ning minu südant valutab peaasjalikult Eesti jalgpall. Jälgin hoolega kodukamaral toimuvat, eestlaste tegemisi mujal, aga ka välismaa vutti, millest esimestel aastatel rohkem kirjutasin. Seega lugusid võib mult oodata igast valdkonnast, mis on päevakajaline või lihtsalt hinge läheb.

Autori postitused

Teema postitused