header photo

Arhiiv: mai, 2015

Minu 5 kuud Saksamaa jalkapalavikus

Rhein Energie Stadion pool tundi enne avavilet. Foto: Kert Õun

Kui selgus, et oma järgmise semestri veedan Erasmuse programmi raames Kölnis, oli üks esimesi asju, mida ma oma „to do“ listi panin, Bundesliga mängu külastamine. Kuna mul endal Saksamaal selget lemmikut ei ole (peale kohustusliku FC Augsburgi toetamise), oli küllaltki loomulik valik  uue kodulinna FC Kölni toetamine.

Kui ma esimest korda oma ühikasse saabusin, märkasin seinal Saksamaa koondise plakatit – Unsere Team. Sellega sai kohe selgeks, millist muusikat seal kuulatakse ning mõtlesin naljaga, et parema integreerumise nimel unustan pooleks aastaks Inglise jalgpalli. Jalgpall on Saksamaal väga tähtsal kohal – see annab sakslastele võimaluse taas oma riigi üle uhkust tunda, mida muidu muserdab nende sünge ajalugu, mis neile selgelt piinlikkust ja ebamugavust tekitab.

Brasiilias võidetud MM-tiitlel oli sakslastele arusaadavalt suur ja tähtis asi ning selle järelkaja võis kohata mitmel pool. Raamatupoodides leidus tonnide kaupa erinevaid jalgpalliteemalisi teoseid – viimasest MM-ist üldiste kogumikeni välja. Legende hoitakse samuti au sees. Rahvusvõistkonna läbi aegade suurimast väravakütist ja eelmisel aastal koondisekarjääri lõpetanud Miroslav Klosest anti välja eraldi raamat “Danke Miro“, mille pealkiri ilmselt tõlkimist ei vaja. Kui soovid osta rekvisiite, siis koha leidmisega hätta ei jää. Poodidest võid leida asju alates jalkateemalistest soolatopsidest kuni seinakelladeni välja.

Pubide seinad on täis plakateid, särke ning salle. Toetajaid leiab igast vanusest ja ühiskonna kihist. Kui Köln mängib, siis kõik muu justkui seisab. Tänavad on üle ujutatud puna-valgeis rõivastes inimestest, kes linnas marssides laule laulavad ja õlut joovad, mis saksa kultuuris asendamatu on. Kellel staadionile piletit ei ole, kogunevad pubidesse, kus kohati hordides olevad inimesed peavad mängu jälgima väljast läbi akna.

Koduväljakueelis on Eestis tõusuteel

Viljandi ja Pärnu tõus Premium liigasse aitas kaasa koduväljakueelise esiletõusule. Foto: Imre Pühvel

Teame kõik, et Eesti jalgpallis ei ole publikunumbrid Euroopa ja maailma mõistes just suured – Premium liiga esimese 12 vooru keskmine pealtvaatajate arv oli 339, mida on küll koguni 45% võrra rohkem kui eelmisel aastal samal ajal (2014: 233), kuid teiste riikide liigadega võrreldes endiselt pisike. Olgugi et oleme vähemalt hetkel möödunud Lätist, kus on käesoleval hooajal keskmine külastajate arv kaheksa mänguvooru järel 298, ei anna need 40 peanuppu rohkem põhjust veel hõiskamiseks.

Pisut taamale on jäänud aga üks aspekt publikuarvu kasvu juures, mis võib-olla esmapilgul nii hästi välja ei paistagi – rohkem kodupublikut tähendab suuremat koduväljakueelist, mis väljendub omakorda tabelis punktide näol. Kuigi järgnevaid näitajaid ainult kasvanud publikunumbrite tulemiks arvata oleks pisut naiivne (rohkem on ilmselt seotud Kalevi ja Jõhvi asemel kõrgliigasse tõusnud Pärnu ja Viljandi kenade numbritega), on sellekohane statistika ikkagi piisavalt märkimisväärne, et see välja tuua.

Mis su probleem on, Märt?

Foto selle hooaja Flora-Kalju liigamängult. Publikut on küll! Foto: Brit Maria Tael

Tänases kommentaaris pean jälle tallama vana rada. Teemaks on Eesti jalgpalli vaadatavus ja publikunumbrid. Mitte et ma seda ise tahaksin, ei – siiralt, mul on sellest teemast, õigemini selle lõputust nämmutamisest kapitaalselt kõrini, ammu juba. Talupoja kombel tahaks mühatada, et „Tööd on vaja teha, mitte plära ajada!” ja täpselt nii ongi. Ja teemegi, olgu taevas  tunnistajaks.

Aga siis tuleb üks Märt ja ajab su nii mühinal keema, et sa istud, haarad klahvid ja pead jälle end välja elama, sest taaskord on ehteestlasliku ärapanemisrõõmu tagajärjel sündinud parastav-intriigitsev paskvill, millest võiks muidugi mööda kõndida nagu lehmakoogist tavaliselt kõnnitaksegi, aga mina olen maal sündinud ja lehmakoogi sisse astumist ei karda, olen seda teinud ketsides ja paljajalu.

Kes otsustab mänge?

Kes suudab Joel Lindpere oma sõnu sööma panna? Foto: Brit Maria Tael

Joel Lindpere kolmapäevane emotsioonipuhang Flora ja Kalju vahelises karikamängus ja selle järel oli Eesti klubivuti skeenele kui surakas jalapenot magedaks jäänud salsakastmesse. Sellist meest, kes avalikult nii otse ja ägedalt välja ütleb, ei ole siinmail ammu nähtud!

Vaid neli sõna (“Mina otsustan mänge, mina!”) Flora pingi poole näitasid, et Lindpere ei tulnud Eestisse vaid karjääri lõppu nautima – ta tuli siia tiitleid ja karikaid võitma. Sportlane, kellel ei oleks võitjamentaliteeti, niimoodi ei käituks. Sportlane, kellel ei oleks tahtmist, tuhhi ja sisemist põlemist, niimoodi ei käituks. Seda oli värskendav vaadata.

Ödegaard on väärt igat miljonit, mis maksti

Martin Ödegaard liitus jaanuaris umbes 3-4 miljoni euro suuruse üleminekutasu eest Real Madridiga. Foto: dw.de

Martin Ödegaard liitus jaanuaris umbes 3-4 miljoni euro suuruse üleminekutasu eest Real Madridiga. Foto: dw.de

2014. aastal tegi 15-aastane norrakast ründav poolkaitsja Martin Ödegaard oma kodumaa kõrgliigas Strömsgodseti eest kaasa 23 mängus, sai kirja 1454 mänguminutit ja viis väravat. 2014. aasta 19. augustil sai temast 15 aasta ja 253 päeva vanusena noorim Norra A-koondist esindanud jalgpallur. Sama aasta oktoobris sai temast 15 aasta ja 300 päeva vanusena läbi aegade noorim EM-valikmängus osalenud vutimees.

2015. aasta 21. jaanuaril maksis hetkel tiitlite poolest nii maailma kui ka Euroopa parim vutiklubi Real Madrid tema eest erinevatel andmetel umbes kolm või neli miljonit eurot. Tänasel päeval julgen öelda: ta oli seda raha väärt!

Möödunud pühapäeval, 10. mail võõrustas Real Madridi duubelmeeskond Castilla Hispaania tugevuselt kolmanda liiga (Segunda B) teises grupis oma hiiglaslikus ja uhkes jalgpallikompleksis klubi legendi Alfredo Di Stefano nime kandval staadionil Guadalajarat. Reali duubel lasi käest eduseisu, mille Sergio Aguza oli neile 73. minutil toonud ning 1:1 viik tähendas, et üks voor enne hooaja lõppu kaotati võimalus Segundasse tõusmise nimel võidelda – Guadalajara jaoks aga sellest piisas ning nende lootus uuel hooajal Segundas pallida on veel elus. Ja kuigi Castilla mängib ka uuel hooajal Hispaania tugevuselt kolmandas liigas (võrdluseks: ka Barcelona duubel langeb uueks hooajaks sinna, Atletico duubel langeb aga suisa neljandasse liigasse), siis Martin Ödegaard selle pärast ilmselt liiga palju muretsema ei pea.

Värsked postitused

Teemad

Arhiiv