header photo

6 mõtet Euroopa meistrivõistluste veerandfinaalide eel

Gareth Bale on uhke. Põhjusega. Foto: walesonline.co.uk

Gareth Bale on uhke. Põhjusega. Foto: walesonline.co.uk

Ja alles jäi kaheksa. Nüüd, kui Euroopa meistrivõistluste lõpuni jääb seitse mängu, räägivad kõik Islandist ja seda ilmselt põhjendatult – riik, kus on rohkem vulkaane kui professionaalseid jalgpallureid, väärib eliitseltskonda jõudmise eest tunnustust. Aga mida on ikka öelda meeskonna kohta, kui kõik on juba öeldud?

Island pole ainus meeskond, kes on ootusi ületanud. Poolast alustasin eelmisel korral ja olen täiesti veendunud, et neis on materjali kasvõi lõpuni minemiseks, kuid Gareth Bale’i ja Walesi jõudmine veerandfinaali on vägev saavutus, seda eriti inglaste krahhi kõrval. Vähesed jalgpallurid maailmas suudavad seda, mida Bale, kuid ta on riigi ja kaaslased enda seljale võtnud ja siiani kandnud. Ees ootab Belgia, senistest kindlasti raskem vastane, kuid mitte alistamatu. Bale ja Wales võivad meid veel üllatada. Ja ärge kandke maha Poolat. Ärge kandke.

Isegi, kui neist võitjat ei tule, ei saa välistada, et “nõrgem” tabelipool lõpus ikkagi juubeldab. Eelmainitud kahele lisanduvad seal Portugal ja Belgia, traditsiooniliselt suured, aga seni suurt triumfi ootavad riigid. Portugali ja Cristiano Ronaldo puhul jääb mulje, et oma mängu alles otsitakse, aga Horvaatia alistamine näitab, et maha kanda neid ei saa ega tasukski. Belgia aga on turniiri läbivalt läinud ainult paremaks ja suur võit Ungari üle peaks enesekindluse taset meeskonna sees veelgi enam kergitama. Kui Eden Hazard tõesti ennast üles leidis, siis kas selleks saaks olla üldse paremat aega?

Minevik ja tulevik: kaotaja Del Bosque surus võitja Conte kätt. Foto: forzaitalia.net

Minevik ja tulevik: kaotaja Del Bosque surus võitja Conte kätt. Foto: forzaitalia.net

Sügisest asub Hazard taas Londonisse, kus teda ootab selle turniiri ehk säravaim täht, Itaalia koondise peatreener Antonio Conte. Ei tasu ennast petta – see kooslus, mis ristiti Itaalia vutiajaloo kõige nõrgemaks ja mille paljud, ka siinkirjutaja maha kandsid, on nii kaugele jõudnud suuresti tänu Conte pühendumusele, vilumusele ja eelkõige tarkusele. Juba Juventuse-päevil suurepärast taktikalist taipu ja varieeruvust demonstreerinud Conte asumine Chelsea peatreeneriks jäi Guardiola-City ja Mourinho-Unitedi varju, kuid tänaseks peaksid mõlemad Manchester klubid juurdlema, kas said ikka treeneriteturult parima võimaliku variandi. Conte on eliiti jõudnud, aga teda on vara üle kullata. Saksamaa on teisest puust.

Sellesse treenerite elitaarsesse ringi kuuluvad vähesed – Roy Hodgson ei ole kunagi selle lähedalgi olnud, maailmameistritiitlist hoolimata on vaieldav ka Joachim Löwi positsioon. Kahekordne Meistrite liiga võitja, maailma- ja Euroopa meister Vicente del Bosque on seevastu koha kuulsuste hallis taganud, kuid nagu nii paljudel suurtel treeneritel enne ja pärast, tundub ka tema olevat ajale jalgu jäänud. Juba kaks aastat tagasi maailmameistrivõistlustel oli selgemast selgem, et Hispaania vajab värsket verd ja ideid, et nende mänguplaan on lahti hammustatud; toona kanti see vana kaadri viimase hurraa arvele, nüüd seda vabandust enam ei ole. Xavi, Xabi Alonso, David Villa, Fernando Torres on läinud ja ka del Bosque’il on aeg hüvasti jätta.

Wayne Rooneyst on probleem, mitte lahendus. Foto: theconversation.com

Wayne Rooneyst on probleem, mitte lahendus. Foto: theconversation.com

Aeg hüvasti jätta ei olnud Lionel Messil, küll aga peaks olema Wayne Rooneyl. Hoolimata Hodgsoni ebakompetentsusest peatreenerina ja suutmatusest mänguga kohaneda peavad ka Inglismaa mängijad süüd kandma ja ei keegi muu rohkem kui kapten, ainus üleliigne “ellujääja” eelmistest põlvkondadest. Kõigist Joe Harti, Raheem Sterlingu ja teiste puudustest hoolimata on selge, et 3o-aastane Rooney ei ole poolkaitsjana ligilähedalgi Steven Gerrardi, Frank Lampardi või Paul Scholesi tasemele ja see, et inglased eesotsas Hodgsoniga turniiri eel pidasid seda lahendus, on uskumatu – Rooney oli probleem. Ta ei pidanuks kuuluma algkoosseisu; nüüd, tulevikku vaadates ei peaks ta ilmselt enam üldse koosseisu kuuluma. Inglismaal on aeg uueks ajastuks ja välistreeneriks, kes suudab näha mängijaid neutraalse pilguga. Laurent Blanc, keegi?

Blanc, loomulikult, on ühe tsükli jagu juba rahvuskoondistega jännanud, kui tegeles Prantsusmaa jääkidega 2010. aasta maailmameistrivõistluste piinliku krahhi järel, lahkudes pärast Euroopa meistrivõistluste veerandfinaalis Hispaaniale kaotamist neli aastat tagasi. Aga tollest kuue aasta tagusest koondisest on tänaseks alles vaid neli meest – väravavaht Hugo Lloris, kaitsjad Patrice Evra ja Bacary Sagna ning ründaja Andre-Pierre Gignac. Kui kaugele suudab Didier Deschamps nüüd, kodupubliku silme all uued prantslased viia? Deschamps on sarnaselt Contele näidanud julgust teha muudatusi, kui neid on vaja teha ja mängus Iirimaaga tundus lõpuks, et võõrustajatel on ka sisu asjaga lõpuni minna. Aga kõigepealt Island.

Ja pettuma pole siiani pidanud.

 

Lisa kommentaar