header photo

Make Premium liiga great again!

Rohkem võrdseid mänge on meie kõigi huvides. Foto: Brit Maria Tael

Rohkem võrdseid mänge on meie kõigi huvides. Foto: Brit Maria Tael

26 hooaega. 7 erinevat meistrit. Kamaluga erinevaid meeskondi. Põhihooaegadel 12 134 väravat! Kahtlemata värvikas ajalugu meile kalliks saanud noorel täiskasvanul – kodusel meistriliigal.

90ndad olid sündmusterohked. Justkui ei olnudki ühtegi igavat päeva, kus mõni suur uudis või sündmus üle ukseläve ei astunud. Üheks neist oli kohaliku meistriliiga loomine 1992. aastal. Vast ootuspäraselt ei läinud see viperusteta. Pendeldati erinevate meeskondade arvu vahel, poldud kindel, kas me oleme nüüd põhjamaa või alustame oma hooaega sügisest nagu valdav enamus, ning isegi turniiriformaat tammus ühelt jalalt teisele.

13-aastaseks saades, pärast 14. hooaega, leiti lõpuks praegune turniiriformaat, mis on pikemaks püsima jäänud. 10 meeskonda, kaks kevad- ja kaks sügisringi, hooaja võitja saab Meistrite liigasse, järgmised kaks Euroopa liigasse, viimane langeb tagasi esiliigasse ning eelviimane peab mängima üleminekumänge.

Asi justkui toimib, aga paraku vaatad ikka kodust liigat nagu oma puudega last – armastad kogu südamest, loodad parimat, aga eakaaslastega võrreldes … saamatum. Kohalikud suurklubid on Euroopas viisakalt öeldes armetud. Enim tiitleid teeninud FC Flora on 22 korda pääsenud Euroopasse ja ühe korra isegi jõudnud järgmisesse vooru.

Me räägime pidevalt koduliiga arengust ning mul on ainult rõõm tõdeda, et tõepoolest kodune jalgpall vaikselt edeneb. Meil on tele- ja internetiülekanded, kogu jalgpallipere teeb tööd, et rohkem publikut kohale meelitada ja kohaliku jalgpalli taset tõsta. Aga seda teeb ka kogu ülejäänud maailm! Universum ei seisa paigal ega oota, kuni me lõpuks söötma õpime ning avastame, et “pikk ette” on ainult üks mitmest valikust. Ehk oleks aeg ulatada klubidele abikäsi?

Praeguses Premium liigas ja Eesti jalgpallis üleüldse on üks ilmne probleem – suured käärid erinevate liigade vahel ja kohati ka liiga siseselt, mis tähendab, et üleminekumängud või mängud ladviku ja juurika vahel on võrdelised jalutuskäiguga pargis. See on kurb nii klubidele, pealtvaatajatele kui ka mängijatele ning pärsib meie Maarjamaa poegade arengut. Mängijate vormi hoidmiseks saab korraldada sõpruskohtumisi, selleks ei ole vaja liigamängu. Ma ei mäleta, milline klubi väljendas oma pahameelt, et on raske minna lihtsalt Premium liiga kohtumiselt olulisele Euroopa omale. See on siililegi selge. Vaatamata sellele kõigele pakuks aga välja hoopis vastandlikuna näiva lahenduse – tõsta Premium liiga meeskondade arv 12 peale.

Segastel 90ndatel mängisime enamusel hooaegadest liigat mitmes faasis ning ma leian, et selline lähenemine tuleks jälle päevakorda võtta. Kevadringide järel lüüakse liiga kahte kuueliikmelisse gruppi – Tiitligrupp ja Relegeerimisgrupp. Tänavuste tulemuste põhjal näeksid need grupid välja umbes sellised:

Sügisringid toimuksid ainult grupi siseselt, mis tekitab olukorra, kus suurklubid ei saa põhimõtteliselt enam voorudes liugu lasta, vaid peavad välja panema oma tugevaima esinduse igas mängus ning mängijad peavad tiitli saamiseks tõesti iga voor ka pingutama. Liiga tervikuna ei muutuks seeläbi mitte ainult tugevamaks, vaid ka atraktiivsemaks!

Jah, me võtame kohati ära võimaluse nõrgematel meeskondadel tugevatega mõõtu võtta, aga ka üleminekugrupis muutub asi põnevamaks. Kujutage ette, kui palju motivatsiooni on teil minna mängule, kus üle turja saamine on suuresti vormistamise küsimus. Eriti kui seljataga on juba pikk ja väsitav hooaeg ning te mängite jalgpalli põhitöö kõrvalt. Ega ikka ei ole küll. Aga nüüd kujutage olukorda, kus teie mängust tõepoolest sõltub see, kas te kukute liigast välja või mitte ning teil on täiesti arvestatav võimalus see mäng ka võita? Kui te eelistate esimest pakutud stsenaariumi, siis palju õnne, te olete masohist. Ma julgen väita, et mängija arengule aitab samuti teine olukord palju rohkem kaasa kui esimene.

Ma ei väida, et pakutud variant on ainus või isegi ideaalne lahendus. Me võiks hooaja kalendri teha ümber nii, et Euroopas mängivad klubid saaksid enne ja selle ajal tugevamaid mänge, otsustada mõne muu turniiriformaadi kasuks või modifitseerida olemasolevat või väljapakutut. See ei ole oluline. Küll aga soovin anda mõtteid, ärgitada arutelu ja suunata kõiki asjaosalisi nii, et me ei jääks loorberitele puhkama, vaid jätkaks veel agressiivsemalt kodumaise jalgpalli arendamist. 2016 oli vägev hooaeg. Flora fännina pidin küll lõpuks kole kibedaid pisaraid neelama, aga üldises pildis tahaks sellist rebimist ainult rohkem näha. Konkurents on edasiviiv jõud, seega lepime kokku, et me teeme kõik selle turgutamiseks ja soodustamiseks.

5 vastust postitusele: “Make Premium liiga great again!”

  • Mihkel ütleb:
    24. nov. 2016 kell 09:04

    Ma ei ole nõus sinuga, et hooaja teise poole mängud tippude ja tabeli teise poolega oleksid kuidagi igavad. Näited sellest aastast: Paide võtab punkte Kaljult, Tammeka Floralt, Sillamäe nii Levadialt kui ka Floralt, Tarvas kaotab ülinapilt viimase minuti väravast Kaljule jne. Kõik need asjad juhtusid sel aastal ja just hooaja teises pooles.

    Ma ei usu, et liigasüsteemi muutus oleks võluvits. Küll aga usun, et kui kõik 10 meeskonda on täisprofessionaalsed, kuhu suunas liigutakse praegu, siis muutub liiga tase palju ühtlasemaks ja kõrgemaks.

  • Stok ütleb:
    24. nov. 2016 kell 11:17

    Floral läks hooaja algus suht metsa, aga kujuta nüüd ette olukorda, kus pärast kevadringi on mõni suurklubi napilt joone all. Soovitavalt veel nii napilt, et joonepealsega on võrdselt punkte, aga järgmise kriteeriumiga jääb alla. Siis ta kaotab juba poole hooaja pealt võimaluse Euroopa koha pärast võidelda ning sügisring tuleb tema jaoks väga mõttetu, 11 jalutuskäiku pargis ilma relegatsiooniohuta. Ka praegu on keegi joone peal, keegi joone all, aga see joon on tõmmatud Premiumi ja Esiliiga vahele ning nii joonepealseil kui -alustel on millegi poole püüelda, selge siht ees.

  • to Stok ütleb:
    24. nov. 2016 kell 12:31

    Taolise stsenaariumiga peaks iga klubi, kes soovib end maksimaalselt sportlike saavutuste osas realiseerida, juba hooaja alguses arvestama. Miks väärib Flora, vaatamata ebaõnnestunud hooaja esimesele poolele, enam võimalust tugeva hooaja teise poole näol medalitele mängida näiteks võrdluses Tarvaga, kes peab taolist võitlust Premium liigasse püsima jäämise ja Esiliigasse langemise osas?
    Sportmängudes on väga suur roll kanda psühholoogial ja valmisolekul endast teatud ajahetkel maksimum välja pigistada. Mängud eurotandril näitavad selgelt seda, et meitel napib lisaks mänguoskustele ka kõvasti enesekindlust, tulemaks toime nende 180 minuti jooksul, kus selgitatakse välja edasipääseja. Ei ole tulemas mingisugust viiendat poolaega, kus end rehabiliteerida. Kas just seetõttu ei võiks me kaaluda varianti, panna oma liigasüsteemi raames võistkonnad olukorda, kus iga mäng on kulla hinnaga. Täpselt sama jutt, millest kõneleb artiklis autor.
    Seni, kuni Eesti jalgpallis toimuvaid sündmusi dikteerib jätkuvalt sama huvigrupp on muutusi palju loota…

  • jkj ütleb:
    24. nov. 2016 kell 15:44

    Jätta sama süsteem. Kalender muut lihtsalt – amatöörsatsidel panna mängud nädalavahetustele. ja kui kuidagi ei saa, siis nädalasisesed mängud kodumängudeks amatöörsatsidele.

  • epson ütleb:
    25. nov. 2016 kell 03:07

    Ühe variandina võiks nendest duublitest mis esiliigas lammutavad teha kuidagi iseseisvad klubid, et seal leiduvat taset premium liigas kasutada. Ehk siis liiga 12 meeskonnaliseks teha ja oleks taseme tõus suhteliselt kindel. Maardu oma 4. kohaga üleminekumängudel sai Pärnu käest puuri palle täis ja selline asi pole normaalne lahendus.

 

Lisa kommentaar

Autor

  • Mihkel Toomas Välimäe Mihkel Toomas Välimäe
    Olen tavapärane homo sapiens ja tavapärasest rohkem spordiga seotud. Pulssi tõstab kõik kodumaine ja üldine spordistatistika.

Autori postitused

Teema postitused