header photo

Autori arhiiv

Kuhu vantsid, Virumaa?

Narva Trans on sel hooajal tunnistanud ainult pettumusi. Foto: Hendrik Osula

Ida-Virumaa on juba Eesti Vabariigi esimesest ajast olnud alati Eesti jalgpallikaardil väga oluline tegija. Vahelduva eduga on kõrgeimal tasemel mänginud päris mitu klubi, küll vaheldumisi, küll korraga. Näiteks kaks hooaega tagasi mängis meistriliigas kolm idaviru meeskonda. Neist kaks lausa medalipretendentidena.

Ometi ei saa selle vutikantsi fännid eriti rahuliku südamega tulevikku vaadata. Kohtla-Järve klubid heitlevad esiliiga ja teise liiga piirimail. Kiviõli tugineb vaid vananevatel pealinna jõududel. Viimase paari aastakümne selge idaviru jalka liiderklubi Narva Trans on aasta-aastalt medalinõudlejate hulgas olnud, aga mille arvelt? Kuskohast tulevad need mehed, kes idaviru lippu kõrgel hoiavad? Juba päris mitmendat hooaega ei ole Narva klubil ei duublit ega isegi tõsiseltvõetavat noortesüsteemi.

Mis toimub tagalas?

Kalev ja Puuma võitluses Esiliigast pääsemise nimel. Foto: Märt Vassiljev

Juba mõnda aega olen ma mõlgutanud mõtteid selle üle, kuidas on hetkel üles ehitatud Eesti meistrivõistlused jalgpallis. Eriti just selle osa üle, mis tuleb Meistriliiga taga. Kõige valusam kitsaskoht, mis vajaks kiiret parandamist, on ilmselgelt Esiliiga.

Üks olulisemaid märke sellest, et Esiliiga korralduses on mingi viga, on see, et juba mitu aastat järjest loobuvad sportlikel alustel koha välja võidelnud võistkonnad seal esinemisest. Mitmel korral (näiteks eelmistel hooaegadel Tallinna Kalev) on klubid ka kaalunud „läbi“ Esiliiga otse teise liigasse kukkumist.

Ida-Virumaa peatreeneri-loto

Viimase aja sündmusi ja arenguid arvestades on Ida-Virumaa jalgpalli eliit välja töötanud uue hasartmängu klubijuhtidele. Osaleda võivad klubijuhid, kellel hetkel puudub peatreener, aga puhtalt hasardi pärast võivad selles osaleda ka klubijuhid, kes mingil seletamatul põhjusel on oma klubi peatreeneriga rahul.

Mäng iseenesest on väga lihtne – kuulutatakse välja konkurss klubi peatreeneri kohale, istutakse kandidaatidega koos maha ja vastavalt nende jutule märgitakse juuresoleval lotokaardikesel ristidega teemad, mida treenerikandidaat oma vestluses puudutab.

Kas ehitame vundamenti või kaevame auku?

Kas kuldse keskväljapaari seljataga haigutab tühjus? Foto: Catherine Kõrtsmik

Just mõni aeg tagasi vaatasin ma välismaal mängivate jalgpallurite nimekirja rahulolevalt ja tõdesin, et need ajad on ilmselt möödas, kus koondis moodustus suures osas palluritest, kes teadsid ja tundsid ainult koduliiga tempot ja taktikaid (või nende puudumisi).

Ometi oleme me Itaaliaga mängu eel ootamatult olukorras, kus keskväljale pole tavapärastest kandidaatidest kedagi panna. Kui hakata lähemalt vaatama, siis ongi meil koondises viimastel aastatel läbi aetud vaid kolme keskpoolkaitsjaga, kellest kaks ei saa Itaalia vastu mängida.

Mida sellises olukorras teha? Võimalusi on kolm.

Kuningas on surnud, elagu kuningas!

Foto: arhiiv

Hooaja lõpuga kaasneb minu jaoks alati pingelangus. Kõik vajub paika, midagi ei ole enam lahtist. Statistika saab oma lõpliku näo ja ainus, mis on veel jäänud, on vahtida selle statistikaga tõtt ja püüda leida sellest midagi sellist, mis hooaja lõppemist kompsenseeriks. Kas oli sel aastal midagi, mis näitaks, et meie liiga(d) on jälle sammu edasi astunud? Kas oli see hooaeg millegi poolest eriline? Kas saab leida nende numbrite vahelt mingi lootuskiire, et järgmisel hooajal saab olema kõik veel põnevam, veel tasavägisem, veel haaravam? Ja nagu statistikale kohane, vastab ta alati jaatavalt. Kui küsimus oleks vastupidine, oleks vastus ikkagi jaatav. Statistika ei peta kunagi su ootusi. Ja sellepärast ei küsi ma Eesti jalgpalli kohta kunagi negatiivseid küsimusi. Ma tean, ka neile oleks vastus jah. Mulle lihtsalt meeldib jalgpall selleks liiga palju.