Kell oli 16 ja lisaks meile oli Phuketi King Rama pargis vaid paar inimest, kes niisama vedelesid. Mängisime korvpalli ühel neljast väljakust, mis teineteise kõrvale oli rajatud. Päike enam väga kõvasti ei kütnud ja meie platsile heitsid varju puud, mis olid strateegiliselt või juhuslikult väljakute kõrvale istutatud.
Mängisime isukalt, sest teadsime, et palju polnud meile aega jäänud. Tunni ja viieteistkümne minuti pärast muutus kõik – saabus esimene, siis veel viis mängijat, kellele järgnes veel kakskümmend.





