header photo

Autori arhiiv

Jalkaliit meelitagu inimesed parkidesse!

Foto: Erakogu

Kell oli 16 ja lisaks meile oli Phuketi King Rama pargis vaid paar inimest, kes niisama vedelesid. Mängisime korvpalli ühel neljast väljakust, mis teineteise kõrvale oli rajatud. Päike enam väga kõvasti ei kütnud ja meie platsile heitsid varju puud, mis olid strateegiliselt või juhuslikult väljakute kõrvale istutatud.

Mängisime isukalt, sest teadsime, et palju polnud meile aega jäänud. Tunni ja viieteistkümne minuti pärast muutus kõik – saabus esimene, siis veel viis mängijat, kellele järgnes veel kakskümmend.

Küsimused-vastused: Jalkaliit luhvtitagu sajaseid!

Praegune seis: võitlus väljakul, tühjus tribüünil. Foto: Märt Vassiljev

Aitäh kõigile kommentaatoritele tagaside eest. Vastan mõnele küsimusele, mis tekkisid selle loo raames. Alustan enda jaoks kõige olulisemast ja kui tekib veel täpsustavaid või uusi küsimusi, siis nendele vastan selle postituse all kommentaarides.

Nahkpea: Näide: toimub mäng, loomulikult on klubi huvitatud suurtest publikunumbritest ehk suuremast pearahast. Kas pole oht, et mingid kohalikud Vasjad ostetakse lihtsalt 2l Bockiga ära a la ole mees, tule kannata staadionil need 90 minutit ära, saad pudeli õlut ja ütle sõpradele ka. Võitjad oleks sel puhul kõik, v.a. EJL, kes jääks lihtsalt narri rolli.

Jalkaliit luhvtitagu sajaseid!

Staadionil on hea omaette mõtiskleda. Foto: Siim Semiskar/ERR Sport

Esimene postitus seeriast “Ettepanekuid Eesti jalgpalli edendamiseks”, järgmine postitus uuel esmaspäeval.

Olles kolm kuud Eestist eemal viibinud, jõudsin juba unustada, kui trööstitu võib ühe koduse klubi mängul olla. Teisipäeval Tamme staadionile jõudes mürasid Tammeka ja Flora mängijad vihmast märjal väljakul ning kohtumist jälgis 82 silmapaari. Silmapaaride omanikud seisid lageda taeva all oleval tribüünil ja said vaadelda teisele poole väljakut jäävat ehitustandrit, kuhu peaks mõne aja pärast loodetavasti kerkima katusega tribüünihoone. Ei tea, kas inspektor meid emaga ka ära luges, kuid teiseks poolajaks me igatahes kohale tulime ja mängu vaatama asusime.

Ja nii me teda ehitama hakkasime

Täpselt 9 aastat tagasi.

Aasta oli 2001 ja kell oli kuskil lõunas ning ma pabistasin, sest raha meil väga polnud, kuid plaanid olid suured ja nende täitmiseks oli vaja krõbisevat, sest isegi kümne aasta eest ei olnud mõttekas tasuta lõunatest unistada.

Seisin Lilleküla staadionist paarisaja meetri kaugusel. Mõne aasta eest oli see staadion uskumatu unistus, kuid Hollandi mänguks ta valmis sai, kuigi tööd tuleb ehitise kallal veel kõvasti teha.

Võib-olla peavadki need kaks ehitist (Soccernet.ee ja Lilleküla staadion) koos kerkima ja mitte iialgi päris valmis saama, sest alati tuleb uusi ideid, kuidas keskkonda külastajatele veelgi põnevamaks ja toredamaks muuta.