header photo

Postitused märksõnaga ‘barcelona’

Jalgpallijumala vingerpussid kõditavad vutisõprade hingekeeli

Sepa jalgpallikeskuse initsiaator Kaarel Kiidron lõi Premium liiga avavoorus valitsevale meistrile Infonetile oma enda rajatud staadioni esimese kõrgliigavärava ja aitas klubi üliolulise võiduni. Vutimuinasjutt missugune! Foto: Imre Pühvel

Sepa jalgpallikeskuse initsiaator Kaarel Kiidron lõi Premium liiga avavoorus valitsevale meistrile Infonetile oma enda rajatud staadioni esimese kõrgliigavärava ja aitas klubi üliolulise võiduni. Vutimuinasjutt missugune! Foto: Imre Pühvel

Tuleb tõdeda, et jalgpallijumal on viimasel ajal vutisõbra vastu helge olnud. Nii kodus kui välismaal on näha saanud stsenaariumeid, mille kirjutamises võiks kahtlustada ulmekirjanikke. Kui kaua asjad nii jätkuvad?

Mingi aeg tagasi tekkis võitmatu tunne. Kui ma enne mõnd vutimatši mõtlesin, et kumb meeskond võidab, siis üldiselt läks ennustus ka täppi. Jalgpall käis loogilist rada pidi, kus paberil suurem ja tugevam võttis oma. Viimasel ajal mänge vaatama hakates ja oma peas eeldusi luues eksin aga tohutult.

Alustame eilsest. Verinoorel Monacol oli vaja üle mängida rahakas Manchester City ja edukas, seni alati oma klubiga Meistrite liiga veerandfinaali jõudnud Pep Guardiola. Monaco tegi unelmate alguse, mängis seejärel end piltlikult öeldes rahast tühjaks ja viimase lükkena pani kogu oma varanduse lauale ning võitis jackpot’i. Ma ei salga: 3:1 värava ajal lendasid ka minu kaks rusikat võidukalt taeva poole. Sest see oli lihtsalt vägev!

Ajakirjanduslik eksperiment ehk mis toimub vutiriigis suure mängu ajal

Cristiano Ronaldo kaitses oma riigi au, kui mina retkele asusin. Foto: Regina Rähn

Cristiano Ronaldo kaitses oma riigi au, kui mina retkele asusin. Foto: Regina Rähn

Elan praegu lühiajaliselt Portugali suuruselt teises linnas Portos. Peamiselt puhkan ja samas üritan ülinigelat wifit ja geoblokeeringut trotsides eestikeelse kommentaariga EM-i vaadata. Mõne erandiga on see õnnestunud. Turniiri avamängu ajal olin lennukis teel siia Lissabonist, kus ajaloolist 0:7 kaemas käisin. Paari matši olen lihtsalt puhtast huvist kohalikust televisioonist jälginud.

Siinse oodatuima lahingu ehk Portugali ja Islandi kohtumise ajal otsustan aga ajakirjandusliku eksperimendi kasuks. Ma lähen linna vahele, et vaadata, mis toimub. Tegelikult lähen lausa jalgpalli mängima. Küll selle Ronaldo ja vulkaanimaa vahelise asja saab pärast järgi vaadata. Ehk on võimalik ka teisiti emotsioon kätte saada.

Kui saan teada, et vutitrenn toimub teisipäeva õhtul kohaliku aja järgi kell üheksa (Eestist ollakse kaks tundi taga), vajun mõttesse. Kas portugallased tõesti taovad palli ajal, mil nende rahvuskoondis enda jaoks EM-i avab? Äkki siis tõesti.

Guardiola ei ole nii hea, kui räägitakse

Foto: thehindu.com

Josep Guardiola ei ole jalgpallimaailmas teab mis kaua tegutsenud, kuid tema saavutused on märkimisväärsed ning tegu on kõige ihaldatuma ja talendikama treeneriga, keda jalgpallimaailm võib-olla üldse kunagi näinud on. Nõudlus tema järele on suur ja tippklubid on nõus maksma palka, mis on võrdväärne tippjalgpalluritega. Guardiolale antav vabadus üleminekuturul tegutseda on uskumatu ja paljud pallurid tahavad tema käe all mängida. Aga Guardiola ei ole nii-nii hea kui räägitakse.

Barcelona ei ole enda probleemidele lahendust leidnud


Kas Gerardo Martino suudab Barca mängu käima saada? Foto: fcbarcelona.es

Kõlab täiesti uskumatult, et Barcelona-sugune meeskond ei ole suutnud kahe aasta jooksul meeskonda tuua mitte ühtegi maailma tasemel kaitsemängijat, kelle lisandumine annaks tõesti meeskonnale palju juurde. Kaitses on Barcal paberi peal kõvad mehed, kuid nendelsamadel mängijatel on erinevad probleemid, mis takistaksid paberi peal oleval kvaliteedil realiseeruda.

On näha, et Carles Puyol tahaks mängida, kuid vanameister ei ole enam see, kes ta oli aastaid tagasi. Kui Martino ta mängu paneb, siis peaks Puyol kindlasti olema keskkaitses, mitte äärel, sest nagu kaotatud mäng Ajaxiga näitas, siis ei jaksa 35-aastane Puyol seal mängida. Kui, siis ainult konservatiivset ja mitte ründavat äärekaitset. Aga see ei läheks Kataloonia suurklubi mängutaktikaga kokku ning sellepärast kukub see variant ära.

Gerard Piquel paistab olevat probleeme tahtmise ja motivatsiooniga. Ta on liiga mugavaks muutunud. Pärast seda, kui ta Manchester Unitedist tagasi tuli, näitas Pique esimestel aastatel suurepärast mänguvormi, kuna mees oli motiveeritud ja täis tahtmist koht algkoosseisus kinnitada. Aga nüüd, kui ta on põhimees nii Hispaania koondises kui Barcelonas, kus tema kohale suurt konkurentsi pole, siis on näha, et Pique on kuidagi laisk ja mugav. Mees mängib ja suudab ka suurepäraselt mängida, kuid tema mängust oleks justkui säde kadunud.

Kas FFP ehk Finantsiline Aus Mäng on ainult hea?

UEFA juht Michel Platini. Foto: footballerworld.com

Ajad, mil UEFA Financial Fair Play ehk eesti keeles UEFA Finantsiline Aus Mäng (edaspidi: FFP) hakkab Euroopa klubijalgpallis reaalselt rolli mängima, ei paista kauged olevat.

UEFA pingutusted jalgpalli finantsolukord kontrolli alla saada on edenemas ning eelmine nädal andis nendele oma toetuse Euroopa Komisjon.

Praegu on palju klubisid, kes on sunnitud tõsiselt pingutama, et FFP tähtsamaid punkte täita, sest varem pole klubile stabiilsete sissetuleku allikate loomisel palju vaeva nähtud ning on ka omanike ressursse priiskavalt kulutatud.

Kui nõue, et klubide palga- ja üleminekukulud  (kaudsed kulud nagu näiteks staadioni või treeningväljakute ehitamine FFP-s arvesse ei lähe) ei tohi ületada sissetulekuid, hakkaks kehtima järgmisest hooajast, siis oleks paljudel tippklubidel eesotsas Chelsea, Manchester City ja Interiga häda majas, sest ilma kavalaid trikke kasutamata poleks ükski klubi isegi ligilähedal nõuete täitmisele.

Kas Euroopa liigad võidetakse hiigelpunktidega?

Manchester United pole sel hooajal ka tugevatele vastastele võimalust jätnud. Foto: livesoccertv.com

Euroopas on hooaeg alanud vägagi omalaadselt, sest erinevalt tavalistest libastumistest tippude poolt on pigem näidatud väga head minekut, mis pole nii varajases hooaja faasis tavaline. Kas vahe tippude ja ülejäänute vahel on taaskord kasvanud?

Kui rääkida suurest vahest tippklubide ja teiste vahel, siis tuleb loomulikult alustada Hispaania liigast, mis on saanud üsnagi palju kriitikat põhjusel, et vahe kahe esimese ja ülejäänud liiga vahel on nii gigantne, et Barcelona ja Real Madridi konkurentsis võib põnevusega oodata vaid nende omavahelisi mänge.

Hispaanias algas tippude ja ülejäänud liiga vaheline tõeline kärisemine kahe hooaja eest, kui mõlemad klubid üle 90 punkti korjasid. Eelmisel hooajal saadi hakkama sama trikiga, mis näitas, et tegu ei olnud juhusega.

Barcelona – võimas, kuid ülbe

Foto: sportsclb.com

Kui lugesin Johann Cruyffi värskeimad kommentaare De Telegraafile, milles ta Jose Mourinhot negatiivsena ja Barcelonat maailma jalgpalli nabana esitles, siis tekitas see taas minus väikest ebameeldivust selle klubi vastu.

Alustades väikese ja tavapärase kiidulauluga, siis ütlen kohe ära, et tegu on vaieldamatult parima jalgpalliklubiga maailmas ning nad mängivad parimat jalgpalli. Nende mäng on imetlusväärne. Samas on mingi põhjus, miks nad ei taha mulle väga meeldima hakata. Kas mingil määral on tegu kadedusega näha üht tiimi võitmas nii palju? Kindlasti. Aga see ei ole siiski mõjuv põhjus.

Postimehe ajakirjanik fännab Messit täiega

Foto: karllusbec.files.wordpress.com

Lionel Messi. Foto: karllusbec.files.wordpress.com

Mind on pannud imestama Postimehe ajakirjaniku Andres Kalviku järjekindlus, millega ta ülistab FC Barcelona ründajat Lionel Messit. Loomulikult on Messi üks maailma parimaid jalgpallureid, kuid Kalviku erapoolikus on lausa hämmastav. Eriti meeldib Kalvikule võrrelda Messit Cristiano Ronaldoga.

7. detsembril ilmutas Kalvik artikli pealkirjaga “Kas Messi edestamine on üldse reaalne?” Artikli sisu on järgmine:

“FIFA avalikustas aasta jalgpalluri kandidaadid, kelleks on FC Barcelona mängijad Lionel Messi (Argentina) ning Andres Iniesta ja Xavi Hernandez (mõl. Hispaania).

Jalgpalli uus valitseja 4-2-3-1

Ei pea olema ajugeenius, et näha viimaste aastate märkimisväärset trendi jalgpallitaktikates. Kõik suured klubid ja rahvuskoondised on ükshaaval avastanud 4-2-3-1 võlu, mis on söönud välja klassikalised ääremängijad ning toovad välja parima mängijatest nagu Cristiano Ronaldo, Lionel Messi ja Arjen Robben.

Kui varem peeti 4-2-3-1’te üsnagi kaitsvaks taktikaks, siis tänapäeval on see ristatud vahepeal domineerinud 4-3-3 ja 4-4-2 taktikatega ja on tõusnud just selleks stiiliks, mis lubab tiimidel nii kaitsta kui ka rünnata suure hulga mängijatega. See aitab suurepäraselt välja tuua meeskondade tehnilised erinevused ning tipptiimid suudavad selle abil ohtralt palli hoida.

Hispaania on vaese mehe Barcelona

Hispaania koondise juhendaja Vicente del Bosque on mängijate soovi rünnakule tormata vaos hoidnud. Foto: Siim Semiskar/ERR Sport

Kui üks koondis võtab ühest klubist nii palju mängijaid nagu teeb seda Hispaania koondis, siis on paratamatu, et koos mängijatega on paratamatult tark kaasa võtta ka selle klubi mängustiil, kuid Hispaania koondise puhul on midagi maha jäänud.

Kui palju kordu olen ma lugenud viimastel nädalatel, kuidas üks või teine vastane kiidab hispaanlasi, kuidas nad on kõige paremad ja kõige raskemini alistatav vastane. See tundub olevat tõsi, kuid vähemalt minule tundub, et erinevalt väikesest Tšiilist ja Paraguay’st on paljud suuremad tiimid otsustanud Hispaaniale juba enne mängu valget lippu lehvitada. Oli näha viimases grupifaasi mängus (Tšiili) ning veerandfinaalis (Paraguay), kuidas vastane otsustas Hispaania nende enda mängus ette võtta ja kõrgelt suruda.

Värsked postitused

Teemad

Arhiiv