header photo

Postitused märksõnaga ‘eesti’

Jalgpallijumala vingerpussid kõditavad vutisõprade hingekeeli

Sepa jalgpallikeskuse initsiaator Kaarel Kiidron lõi Premium liiga avavoorus valitsevale meistrile Infonetile oma enda rajatud staadioni esimese kõrgliigavärava ja aitas klubi üliolulise võiduni. Vutimuinasjutt missugune! Foto: Imre Pühvel

Sepa jalgpallikeskuse initsiaator Kaarel Kiidron lõi Premium liiga avavoorus valitsevale meistrile Infonetile oma enda rajatud staadioni esimese kõrgliigavärava ja aitas klubi üliolulise võiduni. Vutimuinasjutt missugune! Foto: Imre Pühvel

Tuleb tõdeda, et jalgpallijumal on viimasel ajal vutisõbra vastu helge olnud. Nii kodus kui välismaal on näha saanud stsenaariumeid, mille kirjutamises võiks kahtlustada ulmekirjanikke. Kui kaua asjad nii jätkuvad?

Mingi aeg tagasi tekkis võitmatu tunne. Kui ma enne mõnd vutimatši mõtlesin, et kumb meeskond võidab, siis üldiselt läks ennustus ka täppi. Jalgpall käis loogilist rada pidi, kus paberil suurem ja tugevam võttis oma. Viimasel ajal mänge vaatama hakates ja oma peas eeldusi luues eksin aga tohutult.

Alustame eilsest. Verinoorel Monacol oli vaja üle mängida rahakas Manchester City ja edukas, seni alati oma klubiga Meistrite liiga veerandfinaali jõudnud Pep Guardiola. Monaco tegi unelmate alguse, mängis seejärel end piltlikult öeldes rahast tühjaks ja viimase lükkena pani kogu oma varanduse lauale ning võitis jackpot’i. Ma ei salga: 3:1 värava ajal lendasid ka minu kaks rusikat võidukalt taeva poole. Sest see oli lihtsalt vägev!

Mis hinne panna Martin Reimile esimese kahe mängu eest?

Martin Reim on koondisele uue hingamise andnud. Koondis on ka palju ründavamaks muutunud. Foto: Gertrud Alatare

Martin Reim on koondisele uue hingamise andnud. Koondis on ka palju ründavamaks muutunud. Foto: Gertrud Alatare

45-aastane Eesti vutikoondise peatreener Martin Reim on tänaseks pidanud oma kaks esimest mängu A-koondise peatreenerina. Milline hinne mehele senise töö eest panna?

Reimist sai rahvusesinduse loots keset MM-valiktsüklit. Esimesteks mängudeks, mis olid kohe punktide peale, oli tal aega valmistada kolm nädalat ning sellest suur osa kulus hetkeolukorra kaardistamiseks. Vutimehed kogunesid neli päeva enne Reimi avamängu, kus alistati Gibraltar 4:0, misjärel oli aega kaks päeva, enne kui võeti Lillekülas vastu kirju ajalooga Kreeka, kellele kaotati standardolukordade väravatest 0:2.

Gibraltari matš jääb vutisõpradele pikaks ajaks meelde, sest näidatud isu, tahe ja selle tulemusena löödud neli väravat on midagi, mida ei näe just väga tihti. Täpsemalt öeldes, nelja väravat polnud viis aastat näha saanud. Kreeka vastu säilisid tahe ja isu, kuid lasime juba teisel minutil omale nurgalöögist ühe ära lüüa ja teisel poolajal lõi Kostas Stafylidis otse karistuslöögist palli Eesti võrku. Eesti valdas Kreekast enam palli, sooritas rohkem pealelööke, tiirles rohkem vastase kasti läheduses, aga ometi saime kaotuse.

Kuidas mängib Martin Reim?

Martin Reim on öelnud, et koondise ründemängu tuleb parandada. Foto: Kasper Elissaar

Kolmapäeval teatas Eesti koondise peatreener Martin Reim koosseisu oma esimesteks mängudeks Gibraltari ja Kreekaga. Kutse said 26 meest, kellest 14 kuulub välisklubidesse. Kuidas Reim mehed platsile paneb? Kui seda talt pressikonverentsil küsisin, ei soovinud ta täpsustada. See on arusaadav. Püüan siis ise nuputada.

Põhjus, miks Reim ei soovinud mänguplaanist rääkida, on väga lihtne. Mängudeni on veel üle nädala aega ja kuna ka vastaste jaoks tähendab Eesti treenerivahetus teadmatust, on vaja seda hoida mänguni. Hetkel teavad Gibraltar ja Kreeka ainult Magnus Pehrssoni käekirja. Seega saab Reim eelkõige just Gibraltarit üllatada. Olukord tippjalgpallis, kus vastane ei tea su mänguplaanist midagi, on harv. Reim soovib siit kasu lõigata.

Jalgpalliajakirjanikuna on aga mul lausa kohustus spekuleerida selle üle, mida hakkab Reim tegema. Proovime siis.

Soccernet.ee ennustab keskkaitsesse Kallastet. Miks?

Ken Kallaste - kas Malta vastu keskkaitsja? Foto: Kasper Elissaar

Ken Kallaste – kas Malta vastu keskkaitsja? Foto: Kasper Elissaar

Täna õhtul näeme üle paari kuu taas Eesti koondist pallimurul. Sedapuhku Pärnus ja vastaseks on maavõistluses Malta. Kuivõrd ma Twitteris juba ütlesin Õhtulehe sporditoimetuse juhatajale Ott Järvelale, et õhtul võrdleme, kumma eeldatav algkoosseis täpsem on, esitan siin mõned põhjendused.

Nimelt kes on Soccernetist tänase mängu eelvaadet lugenud, nägi, et Soccernet.ee ennustab Ken Kallaste algkoosseisus keskkaitse kohale. Miks? Kõige suurem põhjus on muidugi see, et Ragnar Klavanit ei ole. Levinud arvamus (ka Oti oma) on, et Klavani asemel võiks keskkaitsjana alustada Karol Mets, kes on oma omadustelt väga sarnane Klavanile – hea mängu avamisega ja kõva võitleja. Siin ei tasu aga unustada, et kuigi Mets tõepoolest koduklubis Stavangeri Vikingis mängib samuti keskkaitsjat, on ta koondises Magnus Pehrssoni kontseptsioonis ülioluline lüli poolkaitse ja kaitse vahel.

Ajakirjanduslik eksperiment ehk mis toimub vutiriigis suure mängu ajal

Cristiano Ronaldo kaitses oma riigi au, kui mina retkele asusin. Foto: Regina Rähn

Cristiano Ronaldo kaitses oma riigi au, kui mina retkele asusin. Foto: Regina Rähn

Elan praegu lühiajaliselt Portugali suuruselt teises linnas Portos. Peamiselt puhkan ja samas üritan ülinigelat wifit ja geoblokeeringut trotsides eestikeelse kommentaariga EM-i vaadata. Mõne erandiga on see õnnestunud. Turniiri avamängu ajal olin lennukis teel siia Lissabonist, kus ajaloolist 0:7 kaemas käisin. Paari matši olen lihtsalt puhtast huvist kohalikust televisioonist jälginud.

Siinse oodatuima lahingu ehk Portugali ja Islandi kohtumise ajal otsustan aga ajakirjandusliku eksperimendi kasuks. Ma lähen linna vahele, et vaadata, mis toimub. Tegelikult lähen lausa jalgpalli mängima. Küll selle Ronaldo ja vulkaanimaa vahelise asja saab pärast järgi vaadata. Ehk on võimalik ka teisiti emotsioon kätte saada.

Kui saan teada, et vutitrenn toimub teisipäeva õhtul kohaliku aja järgi kell üheksa (Eestist ollakse kaks tundi taga), vajun mõttesse. Kas portugallased tõesti taovad palli ajal, mil nende rahvuskoondis enda jaoks EM-i avab? Äkki siis tõesti.

Kuidas turvamees meid nälga jättis

Pildil olev turvamees ei ole osaline. Loodetavasti. Foto: Jana Pipar

Pildil olev turvamees ei ole osaline. Loodetavasti. Foto: Jana Pipar

Kõik on täpselt välja arvestatud.

Et mäng toimub teisipäeva õhtul, lindistame pärastlõunal Generaadio stuudios Rauliga Barankade järgmise saate. Kell on 15.30, kui astume uksest välja vihma kätte ja kohe autosse, et peale võtta sõbrad, kes samuti tahavad näha, kuidas Sergei Pareiko viimast korda Lillekülas madistab.

Eesti koondis mängib õhtul Saint Kitts & Nevisega. Stardime kolm ja pool tundi enne mängu algust, et aegsasti staadionile jõuda – ajakirjanikul tasub ka sõprusmängul kohal olla vähemalt pool tundi enne mängu algust, et ennast mõnusalt sisse seada. Pealegi jäi eelmisel nädalal, Gruusia vastu saamata baguette, mida ajakirjanikele serveeritakse, sest jõudsin staadionile alles veerand tundi enne mängu algust.

Kuue aastaga Lillekülast maailma tippu

Joel Lindpere ja Moussa Dembele. Tallinn, 2009. Foto: Märt Vassiljev

Joel Lindpere ja Moussa Dembele. Tallinn, 2009. Foto: Märt Vassiljev

Täna kuus aastat tagasi alistas Eesti koondis Raio Piiroja ja Konstantin Vassiljevi väravatest 2:0 Belgia. Eilsete valikmängude järel on selge, et novembrikuises FIFA edetabelis kerkib Belgia esikohale. Esimeseks. Maailma parimaks meeskonnaks Saksamaa, Hispaania, Argentina ja teiste ette.

Toona aasta maailma edetabelis 66. kohal lõpetanud Belgia fenomenist on räägitud palju ja sinna täna midagi lisada ei ole – nende viimane peatükk on veel poolik. Talendikas meeskond, sisserändajate maksimaalne integreerimine, heal tasemel kodumaine noortetöö. Raul on sellest kirjutanud nii blogis kui mullu maailmameistrivõistluste eelvaates.

Pehrssoni linnus keset Kitseküla

Konstantin Vassiljevi juhitav ründeliin on väravaid löönud vaid kodus. Foto: Brit Maria Tael

Pärast reedest mängu Inglismaaga käis mitmelt poolt läbi tõdemus, et Eesti on lõppeva EM-valiksarja võõrsilmängudes olnud parajalt impotentne – viis mängu, null väravat. Vähe või peaaegu mitte üldse mainiti aga seda, et sellele vastukaaluks on kodumängudest tehtud vastastele tõelised pähklid – neli mängu, kolm võitu, väravate vahe 4:1.

Kahe aastaga on Magnus Pehrssoni käe all Eesti koondis muutunud koduväljakul tõsiseltvõetavaks jõuks – seni on Pehrssoni käe all peetud kaheksa kodumängu, saldoks viis võitu, kaks viiki ja üks kaotus. Väravate vahe 9:4. Olgugi et tõeliselt suuri vastaseid oli seal vaid üks (ainus kaotus tuligi Inglismaalt), siis on see kahtlemata Eesti-suguse jalgpalliriigi jaoks igati uhke näitaja. Kaitse on üha enam tööle hakanud ning mängijad on mänguplaaniga ära harjunud.

Inglismaa – teisejärguline vutiriik

Inglased mullu Lillekülas. Foto: Jana Pipar

Inglismaa – jalgpalli sünnimaa ja harjumuspäraselt ju maailma üks kõige suurematest! Samale pulgale saab mahutada ehk ainult Brasiilia, Argentina, Saksamaa, Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa. Kas ikka on nii? Enam nagu väga vist pole.

Seitse aastat ja neli päeva enne reedest lahingut mängisime (meietan siin Eesti koondist, leian, et see on absoluutselt kohane) samuti Wembleyl Inglismaaga ja siis oli see ikka uskumatult suur mäng, üks tähis Eesti jalgpalliajaloos. Paraku polnud Inglismaa tegelikult juba siis enam päris see, millega me harjunud oleme. Koosseisus olid küll Steven Gerrard, Frank Lampard ja Wayne Rooney, aga algkoosseisus oli ikka küllaltki palju teise või isegi kolmanda suurusjärgu tähti.

Sergei Pareiko, inimene jalgpallurite seas

Pareiko ei ole emotsioone tagasi hoidnud. Foto: Gertrud Alatare

Pareiko ei ole emotsioone tagasi hoidnud. Foto: Gertrud Alatare

30. septembri hommikul ärkas Sergei Pareiko teadmisega, et reisib koos koondisega nädala pärast Londonisse, kuid Magnus Pehrsson otsustas vanameistri lõplikust nimekirjast ootamatult välja arvata. Pareiko vastus Pehrssonile (via Õhtuleht) oli karm: “Rääkisin temaga täna hommikul telefonitsi ja ütlesin, et enam ma teda ei austa.”

On mõneti irooniline, kuidas Pareiko koondisekarjäär lõppes. Kaheksa aastat tagasi, oktoobris 2007 naasis Pareiko mälestusväärse viieaastase pausi järel koondisesse. Mänguks Inglismaaga, Wembley’l, vigastatud Pavel Londaku asendajana, kes nüüd sisuliselt Pareikolt koha tagasi võttis. Ent kuiv statistika – vaid 64 koondisemängu – ei räägi Pareikost kogu tõde. Fännidele ei taheta põhjuseta anda võimalust Pareikoga hüvasti jätta.

Värsked postitused

Teemad

Arhiiv