header photo

Postitused märksõnaga ‘levadia’

Ilmataat on kogu Premium liiga lõpplahendust vussi keeramas

Kurb reaalsus: Eesti meistritiitel võidakse otsustada lumisel Hiiu staadionil. Foto: Jana Pipar

Kurb reaalsus: Eesti meistritiitel võidakse otsustada lumisel Hiiu staadionil. Foto: Jana Pipar

Märtsis alustati mängudega Premium liigas ning kaheksa kuud hiljem oleme seisus, kus endiselt on kolm klubi tiitlikonkurentsis. Enne viimast vooru on Infonetil koos 77, Levadial ja Kaljul 75 punkti. Lisaks on medalikonkurentsis 73 silmaga Flora. Laupäeval kohtuvad omavahel Infonet ja Kalju ning Levadia ja Flora ehk midagi põnevamat oleks raske tahta.

Ometi on ilmataat kõike seda vussi keeramas. Nimelt märkas täna hommikul vast iga eestimaalane, et õues on maa valge. Riiklik ilmateenistus lubab miinuskraadide ja lumesaju jätku veel nädalaks. See tähendab, et suure tõenäosusega pannakse ka meistriliiga lõplik pingerida paika väga nigelates tingimustes.

5 mõtet Premium liigast: ajaloo vägevaim finišisirge ja ajalooliselt halb Tarvas

Jää või suu lahti vaatama. 23. august, Flora - Infonet. Foto: Brit Maria Tael

Jää või suu lahti vaatama. 23. august, Flora – Infonet. Foto: Brit Maria Tael

Võib vist julgelt öelda, et nii põnevat ja mitmetahulist lõpplahendust (ja hooaega) pole Eesti kõrgliiga varem näinudki. Sõltumatult sellest, kas korratakse 1993/94 hooaega ja teist korda otsustab meistri lisamäng, on 2016 pakkunud emotsioone igale maitsele.

Esmalt meistrist. Hooaja eel avaldasid suuri lootusi teisedki, kuid medalid on selgelt jäänud Tallinna suure neliku jagada. Kevadel andsid tooni Andrei Sidorenkovi standardolukorrad ja Nõmme Kalju, jaanipäevale läks liidrina Levadia. Südasuvel vahetasid aga nii Levadia kui hooaega alla ootuste alustanud Flora peatreenerit ja kogu krempli tulemusena on kaks vooru enne hooaja lõppu liider Infonet, kes tagumiste vastu kõige vähem vääratanud. Oma üldse esimest medalit jahtiva Lasnamäe klubi jaoks on kuld aga veel oi-kui-kaugel, sest juba mäng Paidega (k) on potentsiaalne banaanikoor ja viimasel päeval Kalju (v) … Kingitusi Infonetile vaevalt tehakse.

Ajakirjanduslik eksperiment ehk mis toimub vutiriigis suure mängu ajal

Cristiano Ronaldo kaitses oma riigi au, kui mina retkele asusin. Foto: Regina Rähn

Cristiano Ronaldo kaitses oma riigi au, kui mina retkele asusin. Foto: Regina Rähn

Elan praegu lühiajaliselt Portugali suuruselt teises linnas Portos. Peamiselt puhkan ja samas üritan ülinigelat wifit ja geoblokeeringut trotsides eestikeelse kommentaariga EM-i vaadata. Mõne erandiga on see õnnestunud. Turniiri avamängu ajal olin lennukis teel siia Lissabonist, kus ajaloolist 0:7 kaemas käisin. Paari matši olen lihtsalt puhtast huvist kohalikust televisioonist jälginud.

Siinse oodatuima lahingu ehk Portugali ja Islandi kohtumise ajal otsustan aga ajakirjandusliku eksperimendi kasuks. Ma lähen linna vahele, et vaadata, mis toimub. Tegelikult lähen lausa jalgpalli mängima. Küll selle Ronaldo ja vulkaanimaa vahelise asja saab pärast järgi vaadata. Ehk on võimalik ka teisiti emotsioon kätte saada.

Kui saan teada, et vutitrenn toimub teisipäeva õhtul kohaliku aja järgi kell üheksa (Eestist ollakse kaks tundi taga), vajun mõttesse. Kas portugallased tõesti taovad palli ajal, mil nende rahvuskoondis enda jaoks EM-i avab? Äkki siis tõesti.

Pareiko tõmbas koondisemängule vee peale

Sergei Pareiko vahetusmees (!) Zakaria Beglarišvilile oma aega ja närve kulutamas. Milleks küll? Foto: Gertrud Alatare

FC Levadia ja FC Flora mängu järel erinevate inimestega Sergei Pareiko käitumisest rääkides kõlas kõigi huulilt justkui kokku lepitult üks ja sama sõna – “kurb”. Kurb, kuidas end ajapikku Eesti koondise fännide südametesse mänginud mees oma karjääri niimoodi lõpetas.

Kogu selle hooaja jooksul on Pareiko silma paistnud tugevalt ebastabiilse käitumisega – meest on lihtsalt liiga lihtne endast välja ajada. Kord suudavad ta rivist välja viia mõned üksikud pealtvaatajad Sportland Arenal, kord A. Le Coq Arenal sooja tegev Zakaria Beglarišvili. Kes teab, äkki ongi ta kogu oma karjääri jooksul selline olnud? Tavalised vutisõbrad on teda iganädalaselt näinud alles sel aastal.

Levadia kukkus enda kaevatud auku

Foto: Gertrud Alatare

Meistrite liiga esimene eelring on koht, kus omavahel võtavad mõõtu kaheksa riigi meistrid, kelle klubivutt on Euroopas kõige kehvem. San Marino, Andorra, Gibraltar, Fääri saared, Wales, Armeenia, Põhja-Iirimaa ja… Eesti. Tegu on maailma kõige mainekama klubijalgpallivõistluse põhjakoristajate raundiga, mängudega, mis selgitavad välja, kes saavad “päris” meeskondadega madistada. Nagu kvalifikatsioon suusatamise MM-il.

Ja Levadia ei saanud sellest edasi. Ei pääsenud isegi Veerpalude ja Northugidega koos starti. Let that sink in, nagu ütleksid iirlastest amatöörid, kes mitme-setme koondislasega tugevdatud Eesti meistri pakutud edasipääsu suurima heameelega vastu võtsid.

Levadia pani leegionäridega puusse

Ivan Pecha jääb olukorda hiljaks ning saab kollase kaardi. Foto: Jana Pipar

Kolm võitu, kolm viiki, null kaotust, 12 punkti – selline on valitseva Eesti meistri Tallinna FC Levadia Premium liiga tänavune saldo kuue vooru järel. Ei tundu justkui midagi väga hullu? Tegelikult on Marko Kristalil ja tema hoolealustel probleeme küllaga.

Alustades kaitseliinist ja lõpetades kodutusega – hooaja algus on levadialaste peade kohale toonud kui mitte mustad, siis tumedavõitu pilved kindlasti. Paanikaks pole veel põhjust, aga kui asjalood samasoodu jätkuvad, ei ole ka radikaalsed sammud välistatud.

Kas oleme soomlased kätte saanud?

Eesti ja Soome klubid tunduvad täna platsil olema võrdsemad kui kunagi varem. Foto: Gertrud Alatare

Eesti ja Soome klubid tunduvad täna platsil olema võrdsemad kui kunagi varem. Foto: Gertrud Alatare

Aastaid oleme Soomet vutti meie omast paremaks pidanud. Tugevam liiga, parem infrastruktuur, mainekamad nimed koondises. Täna tundub mulle, et me end neist kehvemaks enam küll pidama ei pea.

Kui varem kohtus Eesti klubi Soome omaga, oli üldiselt kaotust oodata. Olgu see kohtumine siis eurosarja või hooajaeelse treeningmängu raames peetud. Nüüd on pilt teine ning tundub, nagu oleksime soomlased kätte saanud. Muidugi püsib kõigil meeles see, kuidas Nõmme Kalju Meistrite liiga eelringis 2013. aastal kahe mängu kokkuvõttes HJK-le 2:1 ära tegi. See oli toona aga ikkagi suursaavutus ja mitte normaalne tulemus. Täna oleks ehk teisiti.

Mind ajendas kirjutama Premium liiga ja Veikkausliiga klubide vahelised tänavused treeningmängud. Kes teab, mis üldseis jäi? Ma ütlen: 2 võitu Eesti klubidele, 3 viiki ja 0 kaotust. Flora alistas mulluse Soome pronksiklubi FC Lahti 2:0, Kalju tegi sama skooriga 1:0 (veel eelmisel aastal kaotasid mõlemad Lahtile). Levadia ja SJK tegid 1:1 viigi, Levadia tegi 2:2 viigi HIFK-iga, mängides seejuures oma eduseisu maha. Sillamäe ja Mariehamni vahel jäi seis 0:0.

Andres Sõbra õpilane Siksten Kasimir

Teoreetiliselt ei tohiks Flora meestel olla midagi öelda - nemad ju kaotasid! Foto: Hendrik Osula

Karikafinaali järel põrutas Flora keskpoolik Siksten Kasimir karmilt – Levadia oli enda hale vari, aga ikka kaotasime!

Ühelt poolt on see asjatu praalimine.  Mida sa siunad vastast, kelle vastu teed hooaja ühe lahjema esituse ja saad pika puuga ära.  Ei jäta just spordimehe muljet.

Teisalt põrutas mees siiralt oma mõtte hingelt ära.  Minule see imponeerib!  Jalgpallis on enamik treenereid ning mängijaid oma väljaütlemises viisakad ja vagurad. 

Värsked postitused

Teemad

Arhiiv