header photo

Postitused märksõnaga ‘meistriliiga’

5 mõtet Premium liigast: ajaloo vägevaim finišisirge ja ajalooliselt halb Tarvas

Jää või suu lahti vaatama. 23. august, Flora - Infonet. Foto: Brit Maria Tael

Jää või suu lahti vaatama. 23. august, Flora – Infonet. Foto: Brit Maria Tael

Võib vist julgelt öelda, et nii põnevat ja mitmetahulist lõpplahendust (ja hooaega) pole Eesti kõrgliiga varem näinudki. Sõltumatult sellest, kas korratakse 1993/94 hooaega ja teist korda otsustab meistri lisamäng, on 2016 pakkunud emotsioone igale maitsele.

Esmalt meistrist. Hooaja eel avaldasid suuri lootusi teisedki, kuid medalid on selgelt jäänud Tallinna suure neliku jagada. Kevadel andsid tooni Andrei Sidorenkovi standardolukorrad ja Nõmme Kalju, jaanipäevale läks liidrina Levadia. Südasuvel vahetasid aga nii Levadia kui hooaega alla ootuste alustanud Flora peatreenerit ja kogu krempli tulemusena on kaks vooru enne hooaja lõppu liider Infonet, kes tagumiste vastu kõige vähem vääratanud. Oma üldse esimest medalit jahtiva Lasnamäe klubi jaoks on kuld aga veel oi-kui-kaugel, sest juba mäng Paidega (k) on potentsiaalne banaanikoor ja viimasel päeval Kalju (v) … Kingitusi Infonetile vaevalt tehakse.

Esimene poolaeg läbi: säh teile, kriitikud!

Ats Purje näitas taset. Foto: Brit Maria Tael

Ats Purje näitas taset. Foto: Brit Maria Tael

Enne teisipäevast koondisemängu Soomega oli peamine teema Premium liiga mängijate ülisuur osakaal Eesti rahvusmeeskonnas. Peas oli vaid mõte: kas siinne tase on piisav, et rahvusvahelises jalgpallis hakkama saada? Mäng Soomega näitas, et jah, on küll.

Soome vastu oli algkoosseisus üheksa Eesti meistriliiga mängijat, keda toetasid üks Saksamaa kõrgliiga ja üks Venemaa kõrgliiga mängija. Ometi ei olnud Eesti terve 90 minuti vältel Turus võõrustajate vastu hädas. Jah, soomlased hoidsid ehk enam palli, aga ükski nende sooritus ei olnud lõpuni ohtlik.

Eesti näitas platsil enesekindlust, mida polnud ammu näha saanud. Mida ei olnud näha siis, kui mehed olid klubideta ja mänguajata. Teisipäevane matš oli ehe näide sellest, et ei määra see, kus liigas sa mängid, vaid kuidas sa mängid. Kui sa naased kodumaale, ent pingutad platsil edasi nii, nagu oled seda varem teinud, ei kannata sinu kvaliteet – võidab hoopis liiga.

Premium liiga – piinlikust häbipostist ausaks asjaks

Ats Purje sõlmis esmaspäeval kolme-aastase lepingu Nõmme Kaljuga. Foto: Nõmme Kalju

Ats Purje sõlmis esmaspäeval kolme-aastase lepingu Nõmme Kaljuga. Foto: Nõmme Kalju

Kui veel mõne aasta eest oli pea igal Eesti jalgpalluril vaid üks eesmärk: peaasi, et saaks välismaale mängima, siis nüüd on olukord teine. Kui varem eelistasid pallurid ükskõik millise välismaalt tulnud pakkumise vastu võtta, siis täna ei häbeneta Premium liigas mängida.

2013. aastast alanud revolutsioon on tänaseks jõudnud sinna, et Eesti klubisid peetakse korralikuks mängupaigaks. Siinne liiga on arenenud punkti, kus meil on ühtlaselt tugev esiviisik, kus tippmängudel on publikut sedavõrd palju, et tekib tõelise vutipeo emotsioon ning kus tippklubid suudavad pakkuda koondisekogemustega meestele palka, mida nad arvestatavaks peavad.

Tahaks nutta, aga nutt ei tule välja

Foto: Jana Pipar

Foto: Jana Pipar

“Midagi ei tule välja. Ma ainult nutaks ja nutaks. Aga isegi nutt ei tule välja, on kurgus kinni nagu prussakas,” laulab Jarek Kasar nimetuse Silmarõõm & Südamevalu all. See lugu “Midagi ei tule välja” võtab suurepäraselt kokku tänavuse Tallinna Kalevi hooaja.

Toimetuses sees meeldib meil omavahel võistelda ja nii paneme kõikvõimalikel juhtudel oma igormangilikke võimeid proovile. Kellel läheb paremini, kellel halvemini, lõbus on igatahes. Viimasel ajal on aga koduse meistriliiga pärast süda kurb. Möödunud nädala teisipäeval nautisin Lillekülas suurepärast lahingut Flora ja Kalju vahel – tribüünid olid rahvast täis, mäng põnev ja ilus. Tekkis tunne, et hakkame kuskile lõpuks ometi jõudma.

Mõni päev hiljem kirjutasin töökaaslastele: “Eesti meistriliiga: ennustasin, et Levadia võidab Kalevit 8:0 – kurb.” See oli reedel ja ei pälvinud teistelt tähelepanu. Pühapäeval kell 16.42 vastas Siim: “Tundub, et ülehindasid Kalevit.” Kadriorus käis siis kahe klubi vahel veel esimene poolaeg ja Levadia oli just Aleksandr Kulinitši väravast 5:0 juhtima läinud.

Klubid, võtke aru pähe!

Tänavu on publikurekord superkarika käes. Foto: Gertrud Alatare

Eesti klubid, päriselt, võtke aru pähe! Ma saan aru, et kuskilt te peate omale raha teenima, aga saate vast isegi aru, et see mängupäeval teenitud piletitulu ei ole eriti suur.

Ma räägin piletihindadest. Toon siinkohal näited senistelt kodumängudelt:

Levadia – täispilet 5€, sooduspilet 2€, FB 2,5€
Tallinna Kalev – täispilet 4€, soodus ja FB 2€
Lokomotiv – kõigile 1€
Trans – täispilet 2€, sooduspilet 1€
Flora – täispilet 4€, soodus 2€, alla 12-a. 0€
Infonet – täispilet 5€, FB 3€
Kalju – täispilet 10€, kuni 14-aastased lapsed, pensionärid ja eelmüügist ostjad 2,5€, FB 3,5€

Te küsite, mis mind häirib? Ilmselgelt üleküsitud täispiletite hinnad. Võite mulle rääkida Facebookis enda osalejaks märkimisest ja seeläbi odavamalt mängule saamisest, aga mõistate vast isegi, et seda teevad inimesed, kes käivad klubi mängudel regulaarselt. Neid inimesi on aga käputäis.

Tammeka on surnud, elagu Tammeka!

Tammeka fännide puudumine meistriliigast oleks kogu liigale olnud suur löök. Foto: Imre Pühvel

Tartu Tammeka suutis juba teist korda kahe aasta jooksul fööniksina tuhast tõusta. Kui eelmisel korral astuti pooleteise jalaga hauda platsi peal, siis seekord tehti seda platsi kõrval. Vinge.

Tammeka jalgpalliklubi (Afsharid & Co) ja Tammeka jalgpallikooli (Tiirik & Co) kooselu läks pauguga lõhki. Kui veel kuraditosin päeva tagasi tundus veel, et tippjalgpalli mõistes on tegu matustega, siis tegelikult osutus kogu värk lahutuseks. Kusjuures magusama osa abieluvarast sai jalgpallikool.

Quo vadis, Eesti jalgpall?

Meenutus möödunud kevadest. Foto: Brit Maria Tael

1. märts, 2014. Väljas valitseb kümnekraadine pakane, tuulekülm näitab kakskümmend ja viis pügalat. Targad mehed ja nende koerad näitavad nägu toast välja ainult vajadusel. Eesti tippjalgpalluritele valikuvõimalust ei anta.

Küll on õnnega koos Narva Trans ja Tartu Tammeka, kes avavooru lumemöllus väljakul oskusi näitama ei pea. Kui Tartu taristu mannetu olukord vääriks omaette lugu, siis Narva publik õnneks mänguta ei jää.

Piirilinnas serveeritakse regulaarselt tippjalgpalli nautida soovivale tuhandepealisele seltskonnale täielik maiuspala uustulnuka Jõhvi Lokomotivi ja näljase Tallinna Flora kohtumise näol.

Kristal kasutab riietusruumis “fööni”?

Huhh! Marko Kristal vaatab kergendunult tablood, mis näitab Levadia järjekordset nappi võitu. Foto: Imre Pühvel

Huhh! Marko Kristal vaatab kergendunult tablood, mis näitab Levadia järjekordset nappi võitu. Foto: Imre Pühvel

On teisipäev, 1. oktoober 2013, kell on kolmveerand seitse õhtul. Kadrioru staadionil mängivad Kalju ja Levadia sisuliselt Premium liiga tiitlimängu. Seis on parasjagu 1:1, kuid 90. minutil saadab Rimo Hunt kena sööduga löögile Dima Kruglovi, kes nahkkera võrku naelutab ja Levadiale igas mõttes kuldaväärt võidu toob.

Kas selline asjade käik üllatab? Ei.

Miks? Sest Levadia on selliseid võiduväravaid löönud kogu hooaja vältel. Harjutamine teeb meistriks, nagu öeldakse. Levadia näitel Eesti meistriks.

Kaljul tuleb pohmellist üle saada

Paide ja Kuressaare oleksid Kalju peaaegu põlvili surunud. Kas nõmmekad suudavad end euromängudeks kokku võtta? Foto: Brit Maria Tael

Eesti valitseva jalgpallimeistri Nõmme Kalju hooaja algus on olnud vaevaline. Kui superkarikafinaalis jäädi Levadiale selgelt alla, siis meistriliigas on küll saadud kaks võitu, kuid need on tulnud kõike muud kui veenvalt – nii Paide Linnameeskond kui FC Kuressaare suudeti alistada viimaste minutite väravatest.

Sealjuures on ehk kõige märkimisväärsem see, et Kalju pole üheski mängus suutnud oma väravat puhtana hoida – Levadia vastu korjati oma võrgust välja kolm, Paide vastu kaks ning saarlaste vastu üks pall. Mäletatavasti jättis Paide kolmandast väravast ilma vaid Vitali Teleši penaltitõrje. Kahes liigamängus on nõmmekaid vee peal hoidnud vaid jaapanlane Hidetoshi Wakui, kes lõi nii Paide kui Kuressaare vastu kaks väravat.

Ilmataat ei ole süüdi

Kummardus fanaatikute ees, aga nagu aastad näitavad, siis ainult nendega tribüüne ei täida. Foto: Brit Maria Tael

Kasutasin laupäeval head võimalust vaadata üle kuus meistriliiga meeskonda. See on ühtlasi ainus hea asi pealtvaataja jaoks märtsikuise meistriliiga juures – kuna mängukõlblikke staadioneid napib, peetakse enamus avavooru kohtumistest ühel platsil ja järjest.

Milleks mulle Tartu maraton, kui on olemas Eesti jalgpalli meistriliiga! Tegelikult on sellistes tingimustes juba üksainus mäng paras maraton. Mängijad ja pealtvaatajad lahkuvad lõpuvile kõlades väljakult sellise rutu ja olekuga, nagu nad oleksid just 50km klassika finišijoone ületanud. Lõpuks ometi läbi!

Kogenud vutihuviline peaks olema sellise jalgpallimaratoniga juba harjunud, aga ometi tuleb iga aasta uuesti tõdeda: isegi kui topid selga kolm kampsunit ja nii palju sokke kui saabastesse mahub, on mängu lõpuks ikka nii kuradi külm, et hakka või tõesti tuulevarjuks iglut ehitama.

Värsked postitused

Teemad

Arhiiv