header photo

Arhiiv teemale ‘Eesti koondised’

Teekond Dublinisse

Udune Norra.

Kui sisuliselt kõik ajakirjanikud lendasid Eestist Dublinisse pühapäeva varahommikuse tšarterreisiga, siis Soccernet.ee nii lihtsat teed ei läinud.

Esmaspäeva hommikul kell 7.00 oli Tallinnast autoga start Riia poole. Pikk teekond selja taga, üsna palju ootamist ning lõpuks kell 13.55 alustas Ryanairi Boeing 737 lendu Norra asula Rygge suunas. Veel enne maandumist tekkisid juba esimesed probleemid, kui ülitiheda udu tõttu tuli pool tundi õhus kaheksaid sõita, kuni olukord veidi paremaks muutus. Lõpuks maas ning Dublini lennuni aega kuus tundi.

Lootsime sõita Fredikstadi, et tutvuda Raio Piiroja endise kodukohaga, kuid tihe udu ja pikaks veninud lend viisid meid lõpuks lennujaamast mõne kilomeetri kaugusel asuvasse linna, mil nimeks Moss. Väike ja haisev, kuid täis imetoredaid inimesi. Teha seal suurt midagi ei olnud, seega otsisime poe, kust veidi kõhutäidet saaks ning siis liikusime juba tagasi rongijaama, kust rong tagasi Ryggesse ja buss Ryggest lennujaama viis.

Madal piletihind – katastroof tõelisele fännile?

Foto: Gertrud Alatare

Olin juba kümnest Piletilevi järjekorras, et osta ära kolm Iirimaa mängu piletit. Väikese üllatusena oli juba siis ees korralik järjekord, millele ei aidanud kaasa fakt, et kahest müüjakohast oli vaid üks täidetud. Tagantjärgi mõeldes oleks pidanud ka veidi parema eeltöö tegema ja mitte just Viru Keskusesse neid ostma minema.

Liikudes umbes meeter iga paari minutiga, jõudsin lõpuks kassa lähedale, kus oli antud hetkel saadaval vaid kaks täiesti erinevates kohtades piletit, mille ma ka ära võtsin, et üks tavahinnaga mõnele Eesti fännile edasi anda, sest teine soovija ei tahtnud eraldi kohas istuda.

Horvaadid, tšehhid, iirlased või portugallased?

Tarmo Rüütlil jääb pärast loosi aega ligi kuu, et oma koondis kas Portugali, Horvaatia, Iirimaa või Tšehhiga mängimiseks ette valmistada. Foto: Märt Vassiljev

Täna kell 14:00 algab  sel aastal Sergei Pareiko elukohaks saanud Krakowis Eesti koondise jaoks väga tähtis loos. Kellega me novembri keskel play-off‘is vastamisi läheme? Paberi peal on selge eelistus Iirimaa nagu näitab ka meie pealehel olev hääletus, kuid kas meil on tõesti nende vastu kõige paremad lootused?

Mina näen asetatud tiimide hulgas kolme meeskonda, kelle alistamiseks oleme õnne abil ja õigete valikute läbi võimelised, kuid keda ma eelistan, on raske öelda. Hetkel oleks sama rahul nii Tšehhi kui ka Iirimaaga.

Mis põhjustel, seda üritan selgitada, kui analüüsin meie võimalike vastaseid ning annan oma ennustuse parimaks stsenaariumiks iga võimaliku paari puhul.

Eesti koondis – eneseusk viib sihile

Eesti koondis võitleb lõpuni. Foto: Hendrik Osula

Eesti koondise suurepärane mäng ning hiilgavad tulemused on pannud jalgpallist kõnelema ka sellised inimesed, kel igapäevane huvi jalgpalli vastu on pigem leige. Kui varasemalt on nende panus jalgpallist rääkides olnud tagasihoidlik, piirdudes vaid üksikute nimede ära tundmisega („Kas Rooney on see, kes lasi endale juuksed siirdada?“ või „Ma just lugesin Ronaldo kohta, et ta puhkas pruudiga Maldiividel!“), siis tänaseks päevaks ei ole enam võõrad ka sellised nimed nagu Vassiljev, Piiroja või Pareiko.

Siinkohal tuleb teha sügav kummardus Sloveenia koondisele, kes nende jaoks mitte mingit tähtsust omavas mängus pingutasid kõvasti ning pidasid serblaste survele vastu, aidates nii kaasa jalgpallibuumi tekkele Eestis.

Mis kriis?

Foto: Hendrik Osula

Viimase kolme kuu jooksul on palju räägitud jalgpallikoondise kriisist, mõõnast, madalast moraalist, nõrgast motivatsioonist … milliseid väljendeid keegi eelistanud on. Viiest mängust viis kaotust ja null väravat oli tõsiasi, mistõttu oli ka keeruline sellele otseselt vastu vaielda.

Üks mees, kes kordagi neid hinnanguid omaks ei võtnud, oli peatreener Tarmo Rüütli, nähes kaotuses Fääri saartele tööõnnetust ning teiste allajäämiste juures objektiivseid põhjuseid. Itaalias, Uruguays, Tšiilis ja Türgis kuivale jäämist ei saa tõepoolest nimetada põrumiseks, eriti kui Lõuna-Ameerikas käinud koosseisu võis isegi B-koondiseks lugeda vaid mööndustega.

Prandelli Itaalia hakkab kuju võtma

Itaalia peaks olema tugevam kui sügisel Tallinnas. Foto: Hendrik Osula

Viimasest Eesti ja Itaalia omavahelisest kohtumisest on möödas vähem kui aasta, kuid Itaalia koondis on antud ajaga üsna palju muutnud ja uut läbi proovinud ning kõige tulemusena ka paremaks muutunud. See tähendab, et Eestil saab neile vastupanu osutumine ilmselt raskem olema kui sügisel.

Esialgu tundub, et Cesare Prandelli (kes on minu arvates parim treener, keda Saapamaal pakkuda) on taas näidanud, et suudab piiratud võimalustega meeskonnas selle valemi leida, kuidas oma mängijatest 100% välja pigistada. Nagu ka tema Parma või Fiorentina tiimid, mängib Itaalia koondis ründavat ja kaasaegset jalgpalli. See on pärast kahte väga ebaõnnestunud suurturniiri, kus Itaalia näitas seitsme mängu peale umbes 90 minuti jagu korralikku jalgpalli, taas koondisefännide seas optimismi esile toonud.

Kas ehitame vundamenti või kaevame auku?

Kas kuldse keskväljapaari seljataga haigutab tühjus? Foto: Catherine Kõrtsmik

Just mõni aeg tagasi vaatasin ma välismaal mängivate jalgpallurite nimekirja rahulolevalt ja tõdesin, et need ajad on ilmselt möödas, kus koondis moodustus suures osas palluritest, kes teadsid ja tundsid ainult koduliiga tempot ja taktikaid (või nende puudumisi).

Ometi oleme me Itaaliaga mängu eel ootamatult olukorras, kus keskväljale pole tavapärastest kandidaatidest kedagi panna. Kui hakata lähemalt vaatama, siis ongi meil koondises viimastel aastatel läbi aetud vaid kolme keskpoolkaitsjaga, kellest kaks ei saa Itaalia vastu mängida.

Mida sellises olukorras teha? Võimalusi on kolm.

45 minutit torti koos kirsiga

Ilus ka pildil, imeilus vaid kohapeal. Foto: Märt Vassiljev

“Müstiline, hing jäi kinni selle peale. Elu jõudis juba väga mustaks muutuda.” Raio Piiroja sõnad, millele kirjutaksid ilmselt alla kõik teisipäeval Lilleküla staadionil viibinud Eesti poolehoidjad.

Aitäh Eesti koondisele kahe imelise etenduse eest, Uruguay ja Serbia lumiste lahingute emotsioonid jäävad veel kauaks-kauaks meelde! Neist enam hindan just viimast ja mitte vaid seepärast, et mäng käis punktidele ja pakkus erakordselt dramaatilise lahenduse. Eelkõige muutis selle haaravaks tõik, et Eesti hammustas sajaprotsendiliselt motiveeritud kõrgeklassilist meeskonda ning tegi seda teenitult.

10 küsimust ja 10 vastust aastale 2011

Kas Lindpere tõmbab veel koondiserüü selga? Foto: Siim Semiskar/ERR Sport

Aastavahetuse paiku on ikka tavaks uuele aastale küsimusi esitada ja oma ennustused fikseerida, et siis 12 kuu pärast nende täitumise korral hõisata või vastasel juhul vaikselt uuesti proovida.

Hiljavõitu küll, aga üritan ka Eesti jalgpalliaasta huvitavamad küsimärgid ritta seada. Küsimusepüstitus on iseenesest palju olulisem kui soolapuhumine, aga igav oleks oma pea pakule panemata jätta.

Seega, 10 küsimust ja 10 vastust aastale 2011:

Lõpuks sai ka Eesti olla suurriik

Pall võrgus ja töö tehtud. Foto: Hendrik Osula

Enne Liechtensteni mängu õhkus nii Eesti koondisest kui ka fännidest meeletut enesekindlust. „Me õpime võitmist,“ ütles Konstantin Vassiljev. „Häbi oleks Liechtensteinile kaotada,“ sõnas Tarmo Kink. „Võidame 4:0,“ hõiskasid fännid.

Ükskord võis tõesti Eesti end tunda kääbusriigi kõrval suure rahvana ja selle tunde olulisust näitas kasvõi ETV2-st mängu kommenteerinud Marko Kaljuveer, kes Eesti ja Liechtensteini rahvaarvu suhet mainis ilmselt kordi seitse.