header photo

Arhiiv teemale ‘Eesti klubijalgpall’

Make Premium liiga great again!

Rohkem võrdseid mänge on meie kõigi huvides. Foto: Brit Maria Tael

Rohkem võrdseid mänge on meie kõigi huvides. Foto: Brit Maria Tael

26 hooaega. 7 erinevat meistrit. Kamaluga erinevaid meeskondi. Põhihooaegadel 12 134 väravat! Kahtlemata värvikas ajalugu meile kalliks saanud noorel täiskasvanul – kodusel meistriliigal.

90ndad olid sündmusterohked. Justkui ei olnudki ühtegi igavat päeva, kus mõni suur uudis või sündmus üle ukseläve ei astunud. Üheks neist oli kohaliku meistriliiga loomine 1992. aastal. Vast ootuspäraselt ei läinud see viperusteta. Pendeldati erinevate meeskondade arvu vahel, poldud kindel, kas me oleme nüüd põhjamaa või alustame oma hooaega sügisest nagu valdav enamus, ning isegi turniiriformaat tammus ühelt jalalt teisele.

13-aastaseks saades, pärast 14. hooaega, leiti lõpuks praegune turniiriformaat, mis on pikemaks püsima jäänud. 10 meeskonda, kaks kevad- ja kaks sügisringi, hooaja võitja saab Meistrite liigasse, järgmised kaks Euroopa liigasse, viimane langeb tagasi esiliigasse ning eelviimane peab mängima üleminekumänge.

Ilmataat on kogu Premium liiga lõpplahendust vussi keeramas

Kurb reaalsus: Eesti meistritiitel võidakse otsustada lumisel Hiiu staadionil. Foto: Jana Pipar

Kurb reaalsus: Eesti meistritiitel võidakse otsustada lumisel Hiiu staadionil. Foto: Jana Pipar

Märtsis alustati mängudega Premium liigas ning kaheksa kuud hiljem oleme seisus, kus endiselt on kolm klubi tiitlikonkurentsis. Enne viimast vooru on Infonetil koos 77, Levadial ja Kaljul 75 punkti. Lisaks on medalikonkurentsis 73 silmaga Flora. Laupäeval kohtuvad omavahel Infonet ja Kalju ning Levadia ja Flora ehk midagi põnevamat oleks raske tahta.

Ometi on ilmataat kõike seda vussi keeramas. Nimelt märkas täna hommikul vast iga eestimaalane, et õues on maa valge. Riiklik ilmateenistus lubab miinuskraadide ja lumesaju jätku veel nädalaks. See tähendab, et suure tõenäosusega pannakse ka meistriliiga lõplik pingerida paika väga nigelates tingimustes.

5 mõtet Premium liigast: ajaloo vägevaim finišisirge ja ajalooliselt halb Tarvas

Jää või suu lahti vaatama. 23. august, Flora - Infonet. Foto: Brit Maria Tael

Jää või suu lahti vaatama. 23. august, Flora – Infonet. Foto: Brit Maria Tael

Võib vist julgelt öelda, et nii põnevat ja mitmetahulist lõpplahendust (ja hooaega) pole Eesti kõrgliiga varem näinudki. Sõltumatult sellest, kas korratakse 1993/94 hooaega ja teist korda otsustab meistri lisamäng, on 2016 pakkunud emotsioone igale maitsele.

Esmalt meistrist. Hooaja eel avaldasid suuri lootusi teisedki, kuid medalid on selgelt jäänud Tallinna suure neliku jagada. Kevadel andsid tooni Andrei Sidorenkovi standardolukorrad ja Nõmme Kalju, jaanipäevale läks liidrina Levadia. Südasuvel vahetasid aga nii Levadia kui hooaega alla ootuste alustanud Flora peatreenerit ja kogu krempli tulemusena on kaks vooru enne hooaja lõppu liider Infonet, kes tagumiste vastu kõige vähem vääratanud. Oma üldse esimest medalit jahtiva Lasnamäe klubi jaoks on kuld aga veel oi-kui-kaugel, sest juba mäng Paidega (k) on potentsiaalne banaanikoor ja viimasel päeval Kalju (v) … Kingitusi Infonetile vaevalt tehakse.

Viik Levadiaga näitas, et Flora on Eesti esinumber

Levadia tänab

Levadia meeskond tänab õnnestunud mängu järel fänne. Foto: Jana Pipar

Laupäevane FC Levadia ja FC Flora 0:0 viik Sportland Arenal tõestas paradoksaalsel kombel ehk isegi kõige ilmekamalt, et Flora on Eesti jalgpallis tõesti liidrirolli endale võtnud. Ja mitte niisama, vaid kohe päris suure vahega kõigi teiste ees.

Mäng mänguks, selle juures ma pikemalt ei peatukski. Flora kaitseliin oli palliga mängides ebakindel, Levadial puudus veel korralik kokkumäng (ja Anton Mirantšuk, keda hoiti viimases treeningmängus saadud kerge vigastuse tõttu igaks juhuks mängust eemal). Sergei Lepmets tegi ühe fantastilise tõrje (Prosa vastu) ning Flora oleks pidanud kaks tükki ära lööma (Prosa + Alliku). Null-null.

Top 10 – meistriliiga šokeerivaimad juhtumid 1921-1940

Foto: Gertrud Alatare

Esimese Eesti Vabariigi aeg on minu lemmikperiood jalgpalliloos. Vutt Eestis arenes jõudsalt ning oli spordiala number üks. Nii siinne rahvuskoondis kui ka klubid tegid rahvusvahelistel matšidel igati korralikke esitusi.

Eesti klubijalgpallis tähendas see aega, mil kohalike satside omavahelistel kohtumistel oli pealtvaatajaid rohkem kui tänapäeval ning kõik paremad Eesti mängijad kuulusid Eesti klubidesse.

Meistriliigas olid algul hooajad väga lühikesed ja koosnesid ainult mõningatest play-off mängudest, seega polnudki tegu vormiliselt liigaga. Ajaga muutusid aga meistrivõitlused pidevalt suuremateks ning viimastel hooaegadel peeti 14 vooru (kaheksa klubi mängisid üksteisega kaks korda läbi).

Turunduskunnist PR-ohmuks

Varem meediaga vabalt suhelnud Kuno Tehva on viimased pool aastat jäänud ajakirjanikele kättesaamatuks. Foto: Jana Pipar

Nõmme Kalju lõppenud hooaeg käis tulemuste poolest üles-alla kui üks korralik sõit Ameerika mägedel – hooaeg algas sirgjoonelise tõusuga, võttis siis sisse väikese jõnksu, käis tipus ära karikavõiduga ning hakkas siis taas allamäge veerema. Just siis, kui fännid ootasid veel ühte viimast ja otsustavat tõusu, jäi sõit madalpunkti pidama ning edasi üldse ei liikunudki.

Pisut sarnane on tegelikult olnud Kalju viimased aastad tervikuna – komeedina Eesti vutitaevasse tõusnuna näitas Kalju eeskuju kõigile teistele klubidele, esmalt turundusvaldkonnas ning hiljem ka palliplatsil. Kulminatsiooniks on seni olnud 2012. aasta meistritiitel, selle järel on rööpad sujuvalt maapinna poole suundunud.

Pareiko tõmbas koondisemängule vee peale

Sergei Pareiko vahetusmees (!) Zakaria Beglarišvilile oma aega ja närve kulutamas. Milleks küll? Foto: Gertrud Alatare

FC Levadia ja FC Flora mängu järel erinevate inimestega Sergei Pareiko käitumisest rääkides kõlas kõigi huulilt justkui kokku lepitult üks ja sama sõna – “kurb”. Kurb, kuidas end ajapikku Eesti koondise fännide südametesse mänginud mees oma karjääri niimoodi lõpetas.

Kogu selle hooaja jooksul on Pareiko silma paistnud tugevalt ebastabiilse käitumisega – meest on lihtsalt liiga lihtne endast välja ajada. Kord suudavad ta rivist välja viia mõned üksikud pealtvaatajad Sportland Arenal, kord A. Le Coq Arenal sooja tegev Zakaria Beglarišvili. Kes teab, äkki ongi ta kogu oma karjääri jooksul selline olnud? Tavalised vutisõbrad on teda iganädalaselt näinud alles sel aastal.

Aga kui Esiliigast polegi kedagi võtta?

Tallinna Kalev on hetkel Premium liiga kursil hoolimata sellest, et kaotusi on saadud sama palju kui võite. Foto: Gertrud Alatare

Tänavune Premium liiga koosseis on kahtlemata viimaste aastate kõige mõnusam. Puudub selge autsaider, puuduvad nõrgad selge identiteedita mansad. Kõige kaunistuseks on kogu liiga alates esimestest voorudest peale olnud äärmiselt põnev – tänaseks on ju veel totaalselt lahtised esikolmiku, neljanda koha ning viimase kolmiku saatused – kõik need tähtsad positsioonid, mille peale tegelikult ju mängitakse.

Kõik ilus peab aga kord lõppema ning nii hakkab ka käesolev hooaeg tasapisi juba lõpusirgele eelnevasse viimasesse kurvi jõudma. Ka Soccernet.ee foorumis on viimastel päevadel sellelaadne teemaarendus käima lükatud – kes siis uueks aastaks kõrgseltskonda Esiliigast tõuseb?

Levadia kukkus enda kaevatud auku

Foto: Gertrud Alatare

Meistrite liiga esimene eelring on koht, kus omavahel võtavad mõõtu kaheksa riigi meistrid, kelle klubivutt on Euroopas kõige kehvem. San Marino, Andorra, Gibraltar, Fääri saared, Wales, Armeenia, Põhja-Iirimaa ja… Eesti. Tegu on maailma kõige mainekama klubijalgpallivõistluse põhjakoristajate raundiga, mängudega, mis selgitavad välja, kes saavad “päris” meeskondadega madistada. Nagu kvalifikatsioon suusatamise MM-il.

Ja Levadia ei saanud sellest edasi. Ei pääsenud isegi Veerpalude ja Northugidega koos starti. Let that sink in, nagu ütleksid iirlastest amatöörid, kes mitme-setme koondislasega tugevdatud Eesti meistri pakutud edasipääsu suurima heameelega vastu võtsid.

Esimene poolaeg läbi: säh teile, kriitikud!

Ats Purje näitas taset. Foto: Brit Maria Tael

Ats Purje näitas taset. Foto: Brit Maria Tael

Enne teisipäevast koondisemängu Soomega oli peamine teema Premium liiga mängijate ülisuur osakaal Eesti rahvusmeeskonnas. Peas oli vaid mõte: kas siinne tase on piisav, et rahvusvahelises jalgpallis hakkama saada? Mäng Soomega näitas, et jah, on küll.

Soome vastu oli algkoosseisus üheksa Eesti meistriliiga mängijat, keda toetasid üks Saksamaa kõrgliiga ja üks Venemaa kõrgliiga mängija. Ometi ei olnud Eesti terve 90 minuti vältel Turus võõrustajate vastu hädas. Jah, soomlased hoidsid ehk enam palli, aga ükski nende sooritus ei olnud lõpuni ohtlik.

Eesti näitas platsil enesekindlust, mida polnud ammu näha saanud. Mida ei olnud näha siis, kui mehed olid klubideta ja mänguajata. Teisipäevane matš oli ehe näide sellest, et ei määra see, kus liigas sa mängid, vaid kuidas sa mängid. Kui sa naased kodumaale, ent pingutad platsil edasi nii, nagu oled seda varem teinud, ei kannata sinu kvaliteet – võidab hoopis liiga.

Värsked postitused

Teemad

Arhiiv