header photo

Arhiiv teemale ‘Mänguelamused’

5 mõtet Premium liigast: ajaloo vägevaim finišisirge ja ajalooliselt halb Tarvas

Jää või suu lahti vaatama. 23. august, Flora - Infonet. Foto: Brit Maria Tael

Jää või suu lahti vaatama. 23. august, Flora – Infonet. Foto: Brit Maria Tael

Võib vist julgelt öelda, et nii põnevat ja mitmetahulist lõpplahendust (ja hooaega) pole Eesti kõrgliiga varem näinudki. Sõltumatult sellest, kas korratakse 1993/94 hooaega ja teist korda otsustab meistri lisamäng, on 2016 pakkunud emotsioone igale maitsele.

Esmalt meistrist. Hooaja eel avaldasid suuri lootusi teisedki, kuid medalid on selgelt jäänud Tallinna suure neliku jagada. Kevadel andsid tooni Andrei Sidorenkovi standardolukorrad ja Nõmme Kalju, jaanipäevale läks liidrina Levadia. Südasuvel vahetasid aga nii Levadia kui hooaega alla ootuste alustanud Flora peatreenerit ja kogu krempli tulemusena on kaks vooru enne hooaja lõppu liider Infonet, kes tagumiste vastu kõige vähem vääratanud. Oma üldse esimest medalit jahtiva Lasnamäe klubi jaoks on kuld aga veel oi-kui-kaugel, sest juba mäng Paidega (k) on potentsiaalne banaanikoor ja viimasel päeval Kalju (v) … Kingitusi Infonetile vaevalt tehakse.

Ajakirjanduslik eksperiment ehk mis toimub vutiriigis suure mängu ajal

Cristiano Ronaldo kaitses oma riigi au, kui mina retkele asusin. Foto: Regina Rähn

Cristiano Ronaldo kaitses oma riigi au, kui mina retkele asusin. Foto: Regina Rähn

Elan praegu lühiajaliselt Portugali suuruselt teises linnas Portos. Peamiselt puhkan ja samas üritan ülinigelat wifit ja geoblokeeringut trotsides eestikeelse kommentaariga EM-i vaadata. Mõne erandiga on see õnnestunud. Turniiri avamängu ajal olin lennukis teel siia Lissabonist, kus ajaloolist 0:7 kaemas käisin. Paari matši olen lihtsalt puhtast huvist kohalikust televisioonist jälginud.

Siinse oodatuima lahingu ehk Portugali ja Islandi kohtumise ajal otsustan aga ajakirjandusliku eksperimendi kasuks. Ma lähen linna vahele, et vaadata, mis toimub. Tegelikult lähen lausa jalgpalli mängima. Küll selle Ronaldo ja vulkaanimaa vahelise asja saab pärast järgi vaadata. Ehk on võimalik ka teisiti emotsioon kätte saada.

Kui saan teada, et vutitrenn toimub teisipäeva õhtul kohaliku aja järgi kell üheksa (Eestist ollakse kaks tundi taga), vajun mõttesse. Kas portugallased tõesti taovad palli ajal, mil nende rahvuskoondis enda jaoks EM-i avab? Äkki siis tõesti.

Jalgpall ei lase raual jahtuda

Jalgpalli sõprusmängu jälgis oluliselt rohkem publikut kui korvpalli valikmängu, see peaks ütlema juba nii mõndagi. Foto: Hanna Odras

Eesti-Poola mäng oli minu esimene laulupidu. Omapärane kogemus, kus fännitribüüni laulud kõlasid tavatult rahulikult ja musikaalselt ning lõid sellega tavapärasest pidulikuma õhkkonna. Meelde jäävad sellest õhtust eelkõige võiduvärav ja sellele järgnenud lakkamatud ovatsioonid tribüünidel, aga ka harjumuspärasest soojem atmosfäär kogu selle õhtu jooksul.

Laulupeo ja jalgpalli ühendamine tundus esialgu kentsaka ideena ja lauljaid tuli kohale oluliselt vähem kui algselt oodati. Aga tulemus oli uue traditsiooni esimese linnukese kohta ikkagi täitsa korralik. Eriti positiivne on see, et jalgpallis on sel aastal juba nii palju ette võetud ja need ettevõtmised on publiku poolt hästi vastu võetud.

U-19 EM läbi vabatahtliku silmade: dopinguküti argipäev

Foto: Gertrud Alatare

U-19 EM-i teisel mängupäeval õnnestus mul kehastuda pesuehtsaks dopingukütiks. Kui olete kunagi märganud mõnel vutimatšil doping control-vestiga isikuid ja mõelnud, mis on nende funktsioon, siis võib alljärgnev Teie maailmapilti avardada.

Sisuliselt algas minu dopinguküti-karjäär 30 – 40 minutit enne Eesti ja Kreeka vahelise kohtumise avavilet, kui me (meid oli kokku neli: mina, Marti, Andrus ja Teet Allas) kogunesime Kadrioru staadioni fuajeesse, kust kõrgem UEFA ametnik pidi meid juhiste andmiseks kaasa võtma.

U-19 EM läbi vabatahtliku silmade: põhjuseta puudujad ja šokolaadijaht

Foto: Hendrik Osula

Foto: Hendrik Osula

Teadupärast algas Eestis teisipäeval pea kaks nädalat kestev suur vutipidu – U-19 EM-finaalturniir. Lisaks võistkondadele, meediale, fännidele ja kõiksugu korraldajatele kutsuti peole vabatahtlikke abikäsi.

Minagi olen üks kahesajast omakasupüüdmatust ja abivalmis jalgpallisõbrast, kes soovis saada osa Eesti jalgpalli ajaloo kirjutamisest ja otsustas turniiri õnnestumiseks käe külge panna. Selle postituse mõte on aga jagada finaalturniiri muljeid läbi vabatahtliku silmade, kirjeldada olustikku kohas, kuhu lihtsa ajakirjaniku silmad-kõrvad ei ulatu.

Jah, see oli päriselt!

Jah, ta jalg töötab ka koondisemängudes! Foto: Heiki Rebane

Kaks toredat sügispäeva möödusid selle uskumatuse üle imestamise lainel ning nüüd hakkab vaikselt kohale jõudma – tõepoolest, Eesti koondis võitis Serbiat. EM-valikmängus. Võõrsil. Kaotusseisust välja tulles. Teenitult. Imeilusate väravatega.

Miks reedeõhtused sündmused nii ebareaalsed tunduvad? Sest Eesti ei ole mitte kunagi varem suurt vastast olulises mängus võitnud, rääkimata siis kardetud Balkani needuse murdmisest. Ning seda kõike täiesti ootamatul ajal ja ootamatus kohas.

Edasi Eesti vs Forza Italia vs Idioodid

Võib olla kaks nägu, aga ainult üks süda. Foto: Märt Vassiljev

Eesti – Itaalia mäng oli minu jaoks eriline. Palju erilisem kui mängud Inglismaa, Portugali, Hispaaniaga ühtekokku, sest kohtusid kaks minu pikaaegset lemmikut sellest ajast alates, mida suudan meenutada.

Veel aastaid neli-viis tagasi teadsin kõiki Itaalia koondise tulemusi ja uudiseid ning katkusin teleri ees juukseid peast. Samal ajal võis mind leida Eesti koondise fännitribüünilt häält kähedaks laulmas ja käsi valusaks plaksutamas. Olen alati olnud seda meelt, et lemmik saab olla ainult üks ja ainus ja igavesti, kuid meie enda ja saapamaa vutt tundusid olevat nii erinevatest maailmadest, et mingit vastuolu selles ma ei näinud.

Värsked postitused

Teemad

Arhiiv