header photo

Arhiiv teemale ‘Fänniblogi’

Dortmund AWAY

leesmanndortmund1

Foto: erakogu

Loos õnnistas Liverpooli Dortmundiga. Mäng, mida ihaldasid sügaval südames kõik fännid. Kurb, et natuke varajases faasis, kuid suur rõõm, et see siiski toimus. Seekordne reis viis mind ja Kristjani (kellega ennegi tripitud, et punaseid näha) kolmeks päevaks Saksamaale.

Reis algas meil kolmapäeva lõuna ajal ning läbi Riia sõitsime Düsseldorfi. Sealt edasi rongiga Dortmundi. Saksamaale on alati tore lennata, kuna rongiliiklus on seal maailmatase! See tähendab, et ei pea alati vaatama selle linna lennujaama, kus su lõppsihtkoht on, vaid võib ka julgelt vaadata 200-300km eemal oleva linna lennujaama ning hiljem rongiga põrutada vajalikku linna. Düsseldorf ja Dortmund on siiski natuke lähemal üksteisele.

Klavan ja Augsburg võõrsilfännide sektorist

IMG_20160219_143248Seekord viisid sammud mind ja Sandrit kaunile Baierimaale, täpsemalt Münchenisse ja Augsburgi. Reisi eesmärk oli näha Liverpooli maid jagamas Augsburgiga (midagi siiski ära veel ei jagatud).

Teekond hakkas pihta kolmapäeval Tallinnast kell 10 ning läbi Riia maandusime Münchenis natukene kell 18 läbi. Reis ei alanud parimalt, kuna enne veel, kui olin Müncheni tänavatele jõudnud, olin toidumürgitusest korra-paar metroojaamas oksendanud. Polnud ilus vaatepilt… Pikemalt siin ei peatu.

Fännid, mitte kliendid

Kas Anfield jääb Sunderlandi vastu mängu lõpus pooltühjaks? Foto: Jürgen Leesmann

Natuke tõsisematel teemadel. Liverpooli fännid plaanivad laupäevase Sunderlandi mängu ajal 77. minutil oma kohalt tõusta ja staadionilt minema kõndida. Põhjuseks on kallinenud piletihinnad, mis jõustuvad uuest hooajast.

Kuigi klubi püüdis maalida ilusa pildi, tuues näiteks odavaid pileteid järgmine aasta ja rääkida suurtest hindade langusest, siis fakt on see, et tegelikkuses teenitakse praeguste hindadega võrreldes ikka kaks miljonit rohkem, lisaks veel see, mis tuleb staadioni laiendusest ja kurikuulsast TV-diilist.

Minu 5 kuud Saksamaa jalkapalavikus

Rhein Energie Stadion pool tundi enne avavilet. Foto: Kert Õun

Kui selgus, et oma järgmise semestri veedan Erasmuse programmi raames Kölnis, oli üks esimesi asju, mida ma oma „to do“ listi panin, Bundesliga mängu külastamine. Kuna mul endal Saksamaal selget lemmikut ei ole (peale kohustusliku FC Augsburgi toetamise), oli küllaltki loomulik valik  uue kodulinna FC Kölni toetamine.

Kui ma esimest korda oma ühikasse saabusin, märkasin seinal Saksamaa koondise plakatit – Unsere Team. Sellega sai kohe selgeks, millist muusikat seal kuulatakse ning mõtlesin naljaga, et parema integreerumise nimel unustan pooleks aastaks Inglise jalgpalli. Jalgpall on Saksamaal väga tähtsal kohal – see annab sakslastele võimaluse taas oma riigi üle uhkust tunda, mida muidu muserdab nende sünge ajalugu, mis neile selgelt piinlikkust ja ebamugavust tekitab.

Brasiilias võidetud MM-tiitlel oli sakslastele arusaadavalt suur ja tähtis asi ning selle järelkaja võis kohata mitmel pool. Raamatupoodides leidus tonnide kaupa erinevaid jalgpalliteemalisi teoseid – viimasest MM-ist üldiste kogumikeni välja. Legende hoitakse samuti au sees. Rahvusvõistkonna läbi aegade suurimast väravakütist ja eelmisel aastal koondisekarjääri lõpetanud Miroslav Klosest anti välja eraldi raamat “Danke Miro“, mille pealkiri ilmselt tõlkimist ei vaja. Kui soovid osta rekvisiite, siis koha leidmisega hätta ei jää. Poodidest võid leida asju alates jalkateemalistest soolatopsidest kuni seinakelladeni välja.

Pubide seinad on täis plakateid, särke ning salle. Toetajaid leiab igast vanusest ja ühiskonna kihist. Kui Köln mängib, siis kõik muu justkui seisab. Tänavad on üle ujutatud puna-valgeis rõivastes inimestest, kes linnas marssides laule laulavad ja õlut joovad, mis saksa kultuuris asendamatu on. Kellel staadionile piletit ei ole, kogunevad pubidesse, kus kohati hordides olevad inimesed peavad mängu jälgima väljast läbi akna.

Lummav Wembley leevendab kaotusvalu

Foto: erakogu

Foto: erakogu

Hei-hei!

Õnnestus taaskord vahepeal näha võimsaid punaseid oma silmaga. Noh, kui aus olla, siis tegelikult nad eriti võimsad polnud seekord… Igatahes täitsin ühe oma suure unistuse ning käisin Wembley staadionil Liverpooli vaatamas.

Mängus oli finaalipääs Arsenali vastu. Selle vahva teekonna tegi minuga läbi Margus, kes on Liverpooli fänn tugevasti üle 15 aasta ning käib neid samuti iga aasta vähemalt korra vaatamas, ta oli 5+ reisikaaslane. Seadsime sammud koos teele Tallinnas mängupäeva hommikul kella 6 ringis. Kuna otselende ei läinud meile sobival kellajal, siis pidime Londonisse sõitma läbi Helsingi. Meie broneerisime endale teadaolevalt samad lennud, kuid Helsingisse jõudes selgus, et viie minuti jooksul läheb kaks lendu Londonisse ja meie olime erinevate lendude peal. Väga naljakas ja üllatav tundus see tol hetkel. Siiski jõudsime rõõmsalt Londonisse umbes samal ajal kuskil poole 10 ringis.

Kuidas Luis Suarez mu kontosse esimesed võidud vormistas!

Vaade The Kopilt. Foto: Erakogu

Nagu viimastel aastatel traditsiooniks saanud on, siis olen vähemalt kord aastas pakkinud koti ning lennanud Inglismaale, täpsemalt Merseyside’ile, et jälgida mulle sümpatiseeriva Liverpooli mängu.

Reisi planeerimine

Esimesed mõtted ka sel aastal väike vutireis jalgpalli sünnimaale teha, tekkisid juba eelmisel aastal, kui Liverpoolist naasnud olime. Suvel, kui tuli välja mängukalender, tegime oma valiku. Sel korral osutusid valituks kaks järjestikust kodumängu Anfieldil, kus vastasteks olid Norwich City ja West Ham United. Järgmiseks jäime ootama piletimüügi algust klubi kodulehel. Varasema kodutööna olime end Liverpooli klubiliikmeks registreerinud ning see andis piletite ostmisel teatud eelised. Meil õnnestuski piletid osta kuulsale Liverpooli fännitribüünile, mis kannab nime The Kop End. Edasine oli juba lihtne. Ostsime lennupiletid ning broneerisime hotelli ja jäi üle vaid reisi algust oodata.

Kuidas me Lätile ära tegime, vol. 2

Raul väravat tähistamas. Foto: Dannar Leitmaa

Väljas ladistab vihma. Rõvedat ja jahedat vihma. Kell on kuus hommikul ja ma pean minema Lätti Eestit esindama. Või õigemini Delfit esindama, aga kuna see mäng on üks väike kild Eesti-Läti maavõistlusest, siis ma saan end lugeda ikka Eesti esindajaks.

Eelmine õhtu käisin naabruses asuva Kalevi staadioni kunstmurul end soojaks mängimas. Selgub, et mängisin end liiga soojaks. Kukkumistest katkised põlved ja piimhappest kanged lihased ei jäta kahtepidi mõtlemist – mees, pead end liigutama hakkama.

Õnneks viib toimetuse juurde buss number kolm ja nii pääsen ilma suurema vihmakahjuta. SEBE buss ootab. Kolleegid ja paar lisamängijat on juba kohal, mina olen viimane. Mingil põhjusel ei ole keegi viimast pingirida hõivanud ja nii võtan uniste inimeste eest kõige parema magamiskoha. Putsad, käterätt, varusärk ja sokid rändavad ühes suures kotis minu pea alla. Ja magama. Meiecundimees üks Dannar Leitmaa läheb Lätti.

Fänniblogi: Punased laternad ja 0:3 kaotus

Foto: Jaanus Nuutre

Küll on hea lõpuks Amsterdamis olla! Kuna kohapeal saab olla vaid veidi üle ööpäeva, siis otsustasime väiksema seltskonnaga kohe esimesel õhtul linna peale minna.

Punased laternad ning õhus leviv kanepi “aroom” on siin Amsterdamis möödapääsmatud. Samm paremale, vasakule või otse, üldse pole vahet. Pläru on pea igal teisel inimesel hambus. Akendest mööda kõndides kutsuvad noored näitsikud sind meelalt sisse, riietatud on nad vaid imepisikestesse bikiinidesse. Nende pilk on sama kutsuv kui kevadine päikesekiir. Nõrgema mehe võtab see kindlasti jalust. Uurides siis, kui palju ka teenus maksab, öeldakse, et kokkuleppe küsimus, aga kuldne kesktee on 50€.

Fänniblogi: Teise päeva õhtuks…

Foto: Jaanus Nuutre

Lodzi hostelisse jõudes oli uni magusam kui mesi, kuid sellele vaatamata jagus piisav hulk fänne, kes õhtust Lodzi otsustas kaema minna. Mis te arvate, kas see oli hea mõte?

Absoluutselt!! Pidu kestis hommikutundideni ning viimane eksinu võttis kojusaamiseks takso kella 5 ajal hommikul. Äratus muide oli kell 07.00. Minu isiklik äratus oli aga juba kell 02.00 öösel, kui pika lõhkumise peale murdis tuppa kohalik Poola politsei. Kaks relvastatud steroide täis “miilitsat” nimelt ei uskunud, et see tuba kuulub mulle ja minu toakaaslasele. Vägisi üritasid nad meile kaissu panna ühte kaasvõitlejat, kes oma tuba üles ei leidnud.

Fänniblogi: Saaks juba Amsterdami!

Foto: Jaanus Nuutre

Äratuskell heliseb teravalt, on aeg luugid avada. Vaadates telefoni, särab vastu 03.55. Esimene mõte: “Kas tõesti need tuhanded kilomeetrid bussis on seda väärt?” Välja astudes tervitavad krõbe külm ja vinguv tuul. Esimesed vaprad on juba enne mind kohal, bussi veel pole.

Läheb umbes 15 minutit ja saabub meie sini-valge ratsu. Kõik on elevil, kuid samas kuuldub juba, et tahaks kodus tagasi olla… Tundub, et selline pikk bussireis pole mitte ainult mulle vastukarva, vaid ka teised ei ole just kõige entusiastlikumad. Buss aga väljub ülima täpsusega, uksed saavad kinni kell viis ja liikuma hakkame 05.01.

Värsked postitused

Teemad

Arhiiv