header photo

Arhiiv teemale ‘Hispaania’

Ödegaard on väärt igat miljonit, mis maksti

Martin Ödegaard liitus jaanuaris umbes 3-4 miljoni euro suuruse üleminekutasu eest Real Madridiga. Foto: dw.de

Martin Ödegaard liitus jaanuaris umbes 3-4 miljoni euro suuruse üleminekutasu eest Real Madridiga. Foto: dw.de

2014. aastal tegi 15-aastane norrakast ründav poolkaitsja Martin Ödegaard oma kodumaa kõrgliigas Strömsgodseti eest kaasa 23 mängus, sai kirja 1454 mänguminutit ja viis väravat. 2014. aasta 19. augustil sai temast 15 aasta ja 253 päeva vanusena noorim Norra A-koondist esindanud jalgpallur. Sama aasta oktoobris sai temast 15 aasta ja 300 päeva vanusena läbi aegade noorim EM-valikmängus osalenud vutimees.

2015. aasta 21. jaanuaril maksis hetkel tiitlite poolest nii maailma kui ka Euroopa parim vutiklubi Real Madrid tema eest erinevatel andmetel umbes kolm või neli miljonit eurot. Tänasel päeval julgen öelda: ta oli seda raha väärt!

Möödunud pühapäeval, 10. mail võõrustas Real Madridi duubelmeeskond Castilla Hispaania tugevuselt kolmanda liiga (Segunda B) teises grupis oma hiiglaslikus ja uhkes jalgpallikompleksis klubi legendi Alfredo Di Stefano nime kandval staadionil Guadalajarat. Reali duubel lasi käest eduseisu, mille Sergio Aguza oli neile 73. minutil toonud ning 1:1 viik tähendas, et üks voor enne hooaja lõppu kaotati võimalus Segundasse tõusmise nimel võidelda – Guadalajara jaoks aga sellest piisas ning nende lootus uuel hooajal Segundas pallida on veel elus. Ja kuigi Castilla mängib ka uuel hooajal Hispaania tugevuselt kolmandas liigas (võrdluseks: ka Barcelona duubel langeb uueks hooajaks sinna, Atletico duubel langeb aga suisa neljandasse liigasse), siis Martin Ödegaard selle pärast ilmselt liiga palju muretsema ei pea.

Ood Reali alahinnatud pojale

Angel Di Maria. Foto: teamtalk.com

Eelmisel suvel oli ta lähedal Realist lahkumisele. Carlo Ancelotti tunnistas, et ta oli kahe vahel: kas müüa tema või müüa Mesut Özil. Lõpuks läks sakslane ja itaallasest treeneri valik osutus õigeks.

Madridi Real kiputakse rääkima ründetriost Karim Benzema, Cristiano Ronaldo ja Gareth Bale, kuid too staar on tänavusel hooajal ebapiisavalt tähelepanu saanud.

Jutt käib otseloomulikult Angel Di Mariast.

Pean tunnistama, et enne tänavust hooaega jättis peenike argentiinlane mind üsna külmaks tänu oma kohati pehmele käitumisele pallimurul, ent nii palju kui ma olen sel aastal Reali mänge näinud, on Di Maria see pallur, kelle jalgpalli vaatamine minu jaoks kõige nauditavam on.

Barcelona ei ole enda probleemidele lahendust leidnud


Kas Gerardo Martino suudab Barca mängu käima saada? Foto: fcbarcelona.es

Kõlab täiesti uskumatult, et Barcelona-sugune meeskond ei ole suutnud kahe aasta jooksul meeskonda tuua mitte ühtegi maailma tasemel kaitsemängijat, kelle lisandumine annaks tõesti meeskonnale palju juurde. Kaitses on Barcal paberi peal kõvad mehed, kuid nendelsamadel mängijatel on erinevad probleemid, mis takistaksid paberi peal oleval kvaliteedil realiseeruda.

On näha, et Carles Puyol tahaks mängida, kuid vanameister ei ole enam see, kes ta oli aastaid tagasi. Kui Martino ta mängu paneb, siis peaks Puyol kindlasti olema keskkaitses, mitte äärel, sest nagu kaotatud mäng Ajaxiga näitas, siis ei jaksa 35-aastane Puyol seal mängida. Kui, siis ainult konservatiivset ja mitte ründavat äärekaitset. Aga see ei läheks Kataloonia suurklubi mängutaktikaga kokku ning sellepärast kukub see variant ära.

Gerard Piquel paistab olevat probleeme tahtmise ja motivatsiooniga. Ta on liiga mugavaks muutunud. Pärast seda, kui ta Manchester Unitedist tagasi tuli, näitas Pique esimestel aastatel suurepärast mänguvormi, kuna mees oli motiveeritud ja täis tahtmist koht algkoosseisus kinnitada. Aga nüüd, kui ta on põhimees nii Hispaania koondises kui Barcelonas, kus tema kohale suurt konkurentsi pole, siis on näha, et Pique on kuidagi laisk ja mugav. Mees mängib ja suudab ka suurepäraselt mängida, kuid tema mängust oleks justkui säde kadunud.

Kadedus viis kalli veani?

Gareth Bale. Foto: doubletakedebate.com

See on küsimus, mida on juba küsitud palju ning mida küsitakse päevade ning kuude möödudes veel ja veel: kas Madridi Reali mängumees Gareth Bale oli tõesti väärt umbes 100 miljoni euro suurust väljaminekut?

Tema ostmise otsus oli kahtlemata suuresti vastureaktsiooniks Barcelonale, kes suvel Neymari klubisse tõi, kuid Reali president Florentino Perez võis sel korral oma ego tõstmisega liiale minna.

Mängijana ei ole Walesi koondislane end kindlasti mitte piisavalt tõestanud, et õigustada antud summat ning ega tema polegi süüdi selles, et Real selle välja käis. Reali bossid on need, kes selle ülemineku edukuse eest kõige rohkem vastutust kannavad.

Kui keegi kaitseb otsust Bale’i eest 100 miljonit eurot välja käia sellega, et välkkiire ääremängija hakkab kõvasti särke müüma, siis tuleks taas meelde tuletada midagi, mis jalgpallifännidel erinevate mängijate hinnast rääkides tihti meelest läheb: Bale’i umbes 10 miljoni euro suurune netopalk tähendab Realile järgmise viie aasta jooksul veel teist ligikaudu 100 miljoni euro suurust väljaminekut.

Mourinho esimene viimane võimalus

Jose Mourinho. Foto: nuxur.com

Jose Mourinho unistus Madridi Reali ajalukku tõusta on rippumas juuksekarva otsas. Suvine lahkumine paistab olevat peaaegu paratamatu ja seetõttu on tänavune Meistrite Liiga portugallase viimane võimalus saavutada seda suurt triumfi, Reali 10. Meistrite Liiga tiitlit, mida ta 2010. aasta suvel niivõrd agaralt saavutama läks: kõik algab uuesti kolmapäeva õhtul Manchester Unitedi vastu.

Otseloomulikult mõtleb Mourinho lahkumise sada ja üks korda üle, kui ta ei suuda Meistrite liigat võita, sest püssi põõsasse viskamine ei käi tema imidži juurde, aga võib spekuleerida, et hetkeolukorras, kus kõige jäävamad osad Madridi Reali meeskonnast ei usu tema meetoditesse, oleks tal väga raske jääda ning ta tahab Meistrite liigat võita kasvõi sellepärast, et ta saaks lahkuda ilma oma ego haavamata ja minna klubisse, mida tal on kergem enda ideede järgi kujundada.

Tuulde visatud raha: 10 meest, kelle eest maksti liiga palju

Stewart Downingu kehva hooaega on internetiavarusteski parodeeritud. Pilt: hereisthecity.com

Euroopa klubijalgpalli tervas tipus on hooaeg kohe läbi saamas ning algamas on see periood, mil lahinguid ei peeta mitte mänguväljakul vaid klubide kontorites ja telefonitorude otsas ning eesmärgiks on saada endale järgmiseks hooajaks võimalikult hea meeskond.

Alati ei suuda mängijaid valivad direktorid ja treenerid oma tööga kõige paremini toime tulla ning mai keskpaik on see aeg, mil saab nende möödunud hooaja jooksul tehtud oste ja müüke hinnata.

Mina vaatasin täna viie Euroopa suurima liiga klubide üleminekuid ning tegin seda eesmärgiga leida mehi, keda võiks ühel või teisel viisil lugeda ebaõnnestunud ostuks. Liigade valik on muidugi vaieldav, sest lisaks neljale klassikalisele suurele liigale vaatasin Prantsusmaa klubisid, kuigi hetkel võiks paremuselt viiendaks liigaks pidada ka Portugali oma.

Lõpuks valisin umbes 30-pealisest nimekirjast kümme ja kasutasin selleks erinevaid kriteeriumeid, millest üks oli loomulikult see, kui võrreldav oli mängija antud panus tema eest välja käidud hinnaga.  Seetõttu sattusid nimekirja ka mõned mängijad, keda võib lugeda suurteks talentideks või küllaltki headeks mängijateks.

Kas Euroopa liigad võidetakse hiigelpunktidega?

Manchester United pole sel hooajal ka tugevatele vastastele võimalust jätnud. Foto: livesoccertv.com

Euroopas on hooaeg alanud vägagi omalaadselt, sest erinevalt tavalistest libastumistest tippude poolt on pigem näidatud väga head minekut, mis pole nii varajases hooaja faasis tavaline. Kas vahe tippude ja ülejäänute vahel on taaskord kasvanud?

Kui rääkida suurest vahest tippklubide ja teiste vahel, siis tuleb loomulikult alustada Hispaania liigast, mis on saanud üsnagi palju kriitikat põhjusel, et vahe kahe esimese ja ülejäänud liiga vahel on nii gigantne, et Barcelona ja Real Madridi konkurentsis võib põnevusega oodata vaid nende omavahelisi mänge.

Hispaanias algas tippude ja ülejäänud liiga vaheline tõeline kärisemine kahe hooaja eest, kui mõlemad klubid üle 90 punkti korjasid. Eelmisel hooajal saadi hakkama sama trikiga, mis näitas, et tegu ei olnud juhusega.

Barcelona – võimas, kuid ülbe

Foto: sportsclb.com

Kui lugesin Johann Cruyffi värskeimad kommentaare De Telegraafile, milles ta Jose Mourinhot negatiivsena ja Barcelonat maailma jalgpalli nabana esitles, siis tekitas see taas minus väikest ebameeldivust selle klubi vastu.

Alustades väikese ja tavapärase kiidulauluga, siis ütlen kohe ära, et tegu on vaieldamatult parima jalgpalliklubiga maailmas ning nad mängivad parimat jalgpalli. Nende mäng on imetlusväärne. Samas on mingi põhjus, miks nad ei taha mulle väga meeldima hakata. Kas mingil määral on tegu kadedusega näha üht tiimi võitmas nii palju? Kindlasti. Aga see ei ole siiski mõjuv põhjus.

Postimehe ajakirjanik fännab Messit täiega

Foto: karllusbec.files.wordpress.com

Lionel Messi. Foto: karllusbec.files.wordpress.com

Mind on pannud imestama Postimehe ajakirjaniku Andres Kalviku järjekindlus, millega ta ülistab FC Barcelona ründajat Lionel Messit. Loomulikult on Messi üks maailma parimaid jalgpallureid, kuid Kalviku erapoolikus on lausa hämmastav. Eriti meeldib Kalvikule võrrelda Messit Cristiano Ronaldoga.

7. detsembril ilmutas Kalvik artikli pealkirjaga “Kas Messi edestamine on üldse reaalne?” Artikli sisu on järgmine:

“FIFA avalikustas aasta jalgpalluri kandidaadid, kelleks on FC Barcelona mängijad Lionel Messi (Argentina) ning Andres Iniesta ja Xavi Hernandez (mõl. Hispaania).

Hispaania on vaese mehe Barcelona

Hispaania koondise juhendaja Vicente del Bosque on mängijate soovi rünnakule tormata vaos hoidnud. Foto: Siim Semiskar/ERR Sport

Kui üks koondis võtab ühest klubist nii palju mängijaid nagu teeb seda Hispaania koondis, siis on paratamatu, et koos mängijatega on paratamatult tark kaasa võtta ka selle klubi mängustiil, kuid Hispaania koondise puhul on midagi maha jäänud.

Kui palju kordu olen ma lugenud viimastel nädalatel, kuidas üks või teine vastane kiidab hispaanlasi, kuidas nad on kõige paremad ja kõige raskemini alistatav vastane. See tundub olevat tõsi, kuid vähemalt minule tundub, et erinevalt väikesest Tšiilist ja Paraguay’st on paljud suuremad tiimid otsustanud Hispaaniale juba enne mängu valget lippu lehvitada. Oli näha viimases grupifaasi mängus (Tšiili) ning veerandfinaalis (Paraguay), kuidas vastane otsustas Hispaania nende enda mängus ette võtta ja kõrgelt suruda.

Värsked postitused

Teemad

Arhiiv