header photo

Arhiiv teemale ‘Inglismaa’

Kas Klopp viib Klavani tagasi juurte juurde?

Kas Ragnar Klavanist saab Liverpoolis taas vasakkaitsja? Foto: Regina Rähn

Kas Ragnar Klavanist saab Liverpoolis taas vasakkaitsja? Foto: Regina Rähn

Eesti koondise keskkaitsja Ragnar Klavan on oma karjääri Inglismaa suurklubi Liverpooli eest briljantselt alustanud. Treeningmängudes säras ta nii Londoni Chelsea kui FC Barcelona vastu, möödunud nädalavahetusel tegi liigadebüüdis hoolimata ‘Pooli kolmest sisse lastud väravast Arsenali vastu tugeva esituse. Kuid mis saab temast edasi?

Inglise meedia ja Liverpooli fännid arvasid Klavani soetamise järel, et Augsburgist saadi endale 30-aastane varumees. Mulgimaa mehel endal olid teised plaanid ja tänaseks on ka inglaste mõtted pöördunud. Meie Rakust ollakse vaimustuses!

Fännid, mitte kliendid

Kas Anfield jääb Sunderlandi vastu mängu lõpus pooltühjaks? Foto: Jürgen Leesmann

Natuke tõsisematel teemadel. Liverpooli fännid plaanivad laupäevase Sunderlandi mängu ajal 77. minutil oma kohalt tõusta ja staadionilt minema kõndida. Põhjuseks on kallinenud piletihinnad, mis jõustuvad uuest hooajast.

Kuigi klubi püüdis maalida ilusa pildi, tuues näiteks odavaid pileteid järgmine aasta ja rääkida suurtest hindade langusest, siis fakt on see, et tegelikkuses teenitakse praeguste hindadega võrreldes ikka kaks miljonit rohkem, lisaks veel see, mis tuleb staadioni laiendusest ja kurikuulsast TV-diilist.

Inglismaa – teisejärguline vutiriik

Inglased mullu Lillekülas. Foto: Jana Pipar

Inglismaa – jalgpalli sünnimaa ja harjumuspäraselt ju maailma üks kõige suurematest! Samale pulgale saab mahutada ehk ainult Brasiilia, Argentina, Saksamaa, Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa. Kas ikka on nii? Enam nagu väga vist pole.

Seitse aastat ja neli päeva enne reedest lahingut mängisime (meietan siin Eesti koondist, leian, et see on absoluutselt kohane) samuti Wembleyl Inglismaaga ja siis oli see ikka uskumatult suur mäng, üks tähis Eesti jalgpalliajaloos. Paraku polnud Inglismaa tegelikult juba siis enam päris see, millega me harjunud oleme. Koosseisus olid küll Steven Gerrard, Frank Lampard ja Wayne Rooney, aga algkoosseisus oli ikka küllaltki palju teise või isegi kolmanda suurusjärgu tähti.

Kuidas möödus Manchesteri derbi?

Wayne Rooney. Foto: Jana Pipar

Polnud täitsa kindel, mis meeskonda ma eile enne mängu näha oleksin tahtnud. Kindlasti tahtsin, et Wayne Rooney mängiks. Vahet ei ole, kui palju inimesed teda maha teevad, et ta ei sobi Louis van Gaali mängu, mina siiski arvan, et Rooney on selle meeskonna üks tähtsamaid mängijaid. Cityl oli enne mängu puudu maestro David Silva, kes oli saanud karikamängus väga rumala vigastuse. Kindlasti oli see Manuel Pellegrini jaoks natuke muret tekitav, sest Silva on hetkeseisuga Yaya Toure kõrval ainuke mängija, kes on kaitseliini ja ründajate siduja.

Esimesed kümme minutit olid mu meelest ühed parimad, mida ma Unitedi poolt näinud olen. Kindel tahe ja siht oli mängijatel ees, söötmine oli mõtestatud ja Cityl oli raske. Võib-olla oli see ka City plaan, et lasta Unitedil ennast mugavalt tunda. Huvitav, mida ma märkasin, oli see, et Fernandol ja Yayal oli raske vahepeal palli omadel hoida. Robin Van Persie ja Marouane Fellaini suutsid väga hästi survestada just ründaja positsioonidelt City keskpoolikuid. Cityl tuli mängu James Milneri kasulikkus. Milner on minu silmis City üks tähtsamaid mängijaid just suurtes mängudes. Ta jaksab joosta ning suudab ka momente tekitada. Milner oli pärast esimest poolaega ainuke mängija, kes suutis tekitada kolm ohtlikku olukorda. See näitaja oli platsil suurem kui kellelgi teisel.

Miks United ja Chelsea viiki mängisid?

Robin van Persie lõi üleminutitel viigivärava. Foto: manutd.com

Robin van Persie lõi üleminutitel viigivärava. Foto: manutd.com

Ma ise olen Manchester Unitedi pooldaja, vabandan, kui lahkan rohkem Unitedi probleeme ja seisukohti. Olen lihtsalt oma meeskonna eest natuke rohkem väljas. Järgnevalt vaatan eilsele Inglismaa suurmängule tagasi ja mõtestan lahti, mida ning kuidas tehti.

Seda mängu oodati väga pikalt. Põhjuseid selleks on mitmeid. Inimesed tahtsid näha, kuidas Louis van Gaal saab hakkama nii tugeva vastasega nagu Chelsea, kes on see hooaeg näidanud väga head minekut. Bussi enam ei pargita, sest suudetakse ka muudmoodi tulemused kätte saada. United on hetkel suurte muudatuste keskel. Näiteks tänavusel hooajal on kasutatud 30 erinevat mängijat ja 7 erinevat kaitseliini.

Eile hommikul ärgates ei olnud mingeid erilisi tundeid selle mängu suhtes. Teadsin, et Chelsea on võimas relv ja Jose Mourinho võib kas meist buldooseriga üle käia või mängib pigem tagasihoidlikult ja ei riski. Tund aega enne mängu tuli suureks üllatuseks teade, et Phil Jones ja Radamel Falcao olid saanud vigastada laupäevases trennis. Ühel säär lahases, teisel ei midagi hullu vast.

Kui esimene poolaeg läbi sai, teadsin, et tuleb mõningad asjad üles kirjutada, sest palju huvitavat oli, mis mõjutas rohkelt seda mängu.

Kas Manchester United peaks muinasjuttu uskuma?

Kas Giggs võiks astuda Fergusoni jälgedes? Foto: sidelineartist.com

Kas Giggs võiks astuda Fergusoni jälgedes? Foto: sidelineartist.com

Käimasoleva nädala üks kõnekaimaid sündmuseid on kahtlemata olnud David Moyese vallandamine valitseva Inglismaa meistri Manchester Unitedi eesotsast. Šotlase asemel määrati hooaja lõpuni tüürimeheks 40-aastane igiliikur Ryan Giggs.

Klubi ise on öelnud, et Giggs juhendab meeskonda vaid neljas allesjäänud kohtumises ning ametliku peatreeneri nimega spekuleerides on meedias enim kõlanud Louis van Gaali nimi.

Kas selline jäik suhtumine on aga ainuõige ning milliseid mehi võiks United veel oma tüürimeheks kaaluda? Alustuseks tuleks kohe ära mainida, et treeneriteturul praegu üleliia „maast korjatavaid“ valikuid Unitedi jaoks ei tundu olevat ning enamik spekuleeritavaid nimesid on vihjanud oma huvist jääda praeguste vitsade juurde.

Kuidas Luis Suarez mu kontosse esimesed võidud vormistas!

Vaade The Kopilt. Foto: Erakogu

Nagu viimastel aastatel traditsiooniks saanud on, siis olen vähemalt kord aastas pakkinud koti ning lennanud Inglismaale, täpsemalt Merseyside’ile, et jälgida mulle sümpatiseeriva Liverpooli mängu.

Reisi planeerimine

Esimesed mõtted ka sel aastal väike vutireis jalgpalli sünnimaale teha, tekkisid juba eelmisel aastal, kui Liverpoolist naasnud olime. Suvel, kui tuli välja mängukalender, tegime oma valiku. Sel korral osutusid valituks kaks järjestikust kodumängu Anfieldil, kus vastasteks olid Norwich City ja West Ham United. Järgmiseks jäime ootama piletimüügi algust klubi kodulehel. Varasema kodutööna olime end Liverpooli klubiliikmeks registreerinud ning see andis piletite ostmisel teatud eelised. Meil õnnestuski piletid osta kuulsale Liverpooli fännitribüünile, mis kannab nime The Kop End. Edasine oli juba lihtne. Ostsime lennupiletid ning broneerisime hotelli ja jäi üle vaid reisi algust oodata.

Manchester Unitedist järgmisel hooajal

Foto: footkorean.net

Täitsa huvitav, mis tuleval hooajal Manchester Unitedis juhtuma hakkab. Ilmselt on Fergusonil mõtteainet kõvasti, kuid kõige tähtsam – mängujuhi leidmine lombakate ja muidu katkiste Cleverley, Fletcheri ja Andersoni asemele – on Kagawa näol vähemalt üleminekuturul ilmselt saavutatud. Iseasi, milliseks kujuneb põhikoosseis, kes keda roteerima hakkavad (eriti ründeliinis) ning kas Ferguson jääb truuks 4-4-2 taktikale.

Väravavahiga on õnneks asi kindel ning tuleb ainult loota, et de Gea head sooritused jätkuvad. See, milliseks kujuneb (ilmselt 4-meheline) kaitseliin, on aga müstika omaette. Keskele on panna vanad ja kogenud, kuid kehva tervisega Vidic ning Ferdinand, kes kahe peale kokku ehk suudavad ühe mehe täishooaja või paremal juhul veidikene rohkem panustada, aga õnneks noored ja tahtmist-täkku täis Jones, Evans ja Smalling aitavad moodustada Fergusonile üsna laia varieerimisvõimaluse.

Tuulde visatud raha: 10 meest, kelle eest maksti liiga palju

Stewart Downingu kehva hooaega on internetiavarusteski parodeeritud. Pilt: hereisthecity.com

Euroopa klubijalgpalli tervas tipus on hooaeg kohe läbi saamas ning algamas on see periood, mil lahinguid ei peeta mitte mänguväljakul vaid klubide kontorites ja telefonitorude otsas ning eesmärgiks on saada endale järgmiseks hooajaks võimalikult hea meeskond.

Alati ei suuda mängijaid valivad direktorid ja treenerid oma tööga kõige paremini toime tulla ning mai keskpaik on see aeg, mil saab nende möödunud hooaja jooksul tehtud oste ja müüke hinnata.

Mina vaatasin täna viie Euroopa suurima liiga klubide üleminekuid ning tegin seda eesmärgiga leida mehi, keda võiks ühel või teisel viisil lugeda ebaõnnestunud ostuks. Liigade valik on muidugi vaieldav, sest lisaks neljale klassikalisele suurele liigale vaatasin Prantsusmaa klubisid, kuigi hetkel võiks paremuselt viiendaks liigaks pidada ka Portugali oma.

Lõpuks valisin umbes 30-pealisest nimekirjast kümme ja kasutasin selleks erinevaid kriteeriumeid, millest üks oli loomulikult see, kui võrreldav oli mängija antud panus tema eest välja käidud hinnaga.  Seetõttu sattusid nimekirja ka mõned mängijad, keda võib lugeda suurteks talentideks või küllaltki headeks mängijateks.

Mancini ei ole tippklubi materjal

Foto: connect.in.com

Roberto Mancini tool Manchester City-s kõigub rohkem kui kunagi varem. Klubi direktorid paistavad esialgu itaallase jäämise poolt olevat, kuid jutud potentsiaalsest Jose Mourinho saabumisest Manchesteri liikusid eelmisel nädalal siiski.

Manchester City suutis pikalt Premier League’i esimest kohta hoida, kuid ei suutnud kordagi Manchester Unitedit kannult raputada ning maksis selle eest valusat hinda, kui nende esimene suur kriis sattus praegu kestvasse hooaja viimasesse kolmandikku, kus vigade paranduseks enam ruumi ei jää.

Seda City toetajat, kes usub veel tiitlivõitu, võib küll väga suureks optimistiks tembeldada. Möödunud nädalatega on vahe Unitediga kasvanud juba kaheksale punktile, ja viimases kuues mängus tähendaks isegi Manchesteri derbi võit City jaoks seda, et vahe oleks viis punkti, mis tähendab,  et United peaks veel kaks mängu kaotama.

Värsked postitused

Teemad

Arhiiv