header photo

Arhiiv teemale ‘Meistrite liiga’

Guardiola ei ole nii hea, kui räägitakse

Foto: thehindu.com

Josep Guardiola ei ole jalgpallimaailmas teab mis kaua tegutsenud, kuid tema saavutused on märkimisväärsed ning tegu on kõige ihaldatuma ja talendikama treeneriga, keda jalgpallimaailm võib-olla üldse kunagi näinud on. Nõudlus tema järele on suur ja tippklubid on nõus maksma palka, mis on võrdväärne tippjalgpalluritega. Guardiolale antav vabadus üleminekuturul tegutseda on uskumatu ja paljud pallurid tahavad tema käe all mängida. Aga Guardiola ei ole nii-nii hea kui räägitakse.

Ood Reali alahinnatud pojale

Angel Di Maria. Foto: teamtalk.com

Eelmisel suvel oli ta lähedal Realist lahkumisele. Carlo Ancelotti tunnistas, et ta oli kahe vahel: kas müüa tema või müüa Mesut Özil. Lõpuks läks sakslane ja itaallasest treeneri valik osutus õigeks.

Madridi Real kiputakse rääkima ründetriost Karim Benzema, Cristiano Ronaldo ja Gareth Bale, kuid too staar on tänavusel hooajal ebapiisavalt tähelepanu saanud.

Jutt käib otseloomulikult Angel Di Mariast.

Pean tunnistama, et enne tänavust hooaega jättis peenike argentiinlane mind üsna külmaks tänu oma kohati pehmele käitumisele pallimurul, ent nii palju kui ma olen sel aastal Reali mänge näinud, on Di Maria see pallur, kelle jalgpalli vaatamine minu jaoks kõige nauditavam on.

C’est la vie – kohtunike koolkondadest ja Nani juhtumist

Foto: Imre Pühvel

Teisipäevaõhtuse Meistrite Liiga maiuspala, Manchester Unitedi ja Real Madridi kohtumist jäi paratamatult varjutama tuline debatt üle Türgi kohtunikebrigaadi otsuse saata Unitedi portugallane Nani 56. mänguminutil punase kaardiga platsilt minema.

Vastuoluline ja mängu käiku muutev otsus tõi jalgpallihuviliste ringkondades kaasa kirgliku vaidluse, mis kestab Facebookis ja Soccernet.ee foorumis ilmselt siiani. Selgitan alljärgnevalt lühidalt oma seisukohta hobikohtuniku ning Unitedi poolehoidjana.

Mourinho esimene viimane võimalus

Jose Mourinho. Foto: nuxur.com

Jose Mourinho unistus Madridi Reali ajalukku tõusta on rippumas juuksekarva otsas. Suvine lahkumine paistab olevat peaaegu paratamatu ja seetõttu on tänavune Meistrite Liiga portugallase viimane võimalus saavutada seda suurt triumfi, Reali 10. Meistrite Liiga tiitlit, mida ta 2010. aasta suvel niivõrd agaralt saavutama läks: kõik algab uuesti kolmapäeva õhtul Manchester Unitedi vastu.

Otseloomulikult mõtleb Mourinho lahkumise sada ja üks korda üle, kui ta ei suuda Meistrite liigat võita, sest püssi põõsasse viskamine ei käi tema imidži juurde, aga võib spekuleerida, et hetkeolukorras, kus kõige jäävamad osad Madridi Reali meeskonnast ei usu tema meetoditesse, oleks tal väga raske jääda ning ta tahab Meistrite liigat võita kasvõi sellepärast, et ta saaks lahkuda ilma oma ego haavamata ja minna klubisse, mida tal on kergem enda ideede järgi kujundada.

Kuidas ma ühe värava pärast nutsin

Kuid mees ei eksi. Uskumatult külma rahuga sörgib ta väravavahist mööda ning lükkab palli tühja väravasse. Ma võin vanduda, et mu silmadesse tõusid pisarad. See oli ülev hetk. Foto: sportskeeda.com

Tahaksin rääkida oma südamelt ühe loo, mis viimased kaks päeva mind ootamatult tugevasti on mõjutanud. See räägib jalgpallist ja kahest meeskonnast, kes mulle üldse ei meeldi.

Pean kõige selgitamiseks alustama algusest. Olen olnud tõsine Barcelona-vastane aastast 2008, kui minu lemmikmeeskond Manchester United nendega Meistrite Liiga poolfinaalis rinda pistis. Enne seda ei olnud Barca mind eriti kõigutanud, kuid siis tekkis mul oma hea Barcelona fännist sõbraga rivaliteet, mis siiamaani tuliselt kestab. Chelsea seevastu pole mulle kunagi üldse kohe meeldinud.

Need neli aastat on sellel rindel möödunud tõusude ja mõõnadega. Sellel samal 2008. aastal alistas United kahe mängu kokkuvõttes Barcelona ning tuli lõpuks Meistrite Liiga tšempioniks. Pidu oli minu õuel.

Järgmisel aastal oli kulminatsioon vägev – ManU ja Barca kohtusid lausa finaalis ning et asja veelgi vürtsitada, tegime sõbraga kihlveo – kes kaotab, ajab oma juuksed maha. Barca sai 2:0 võidu ning järgmisel päeval külastasin juuksurit mina.

Kas FFP ehk Finantsiline Aus Mäng on ainult hea?

UEFA juht Michel Platini. Foto: footballerworld.com

Ajad, mil UEFA Financial Fair Play ehk eesti keeles UEFA Finantsiline Aus Mäng (edaspidi: FFP) hakkab Euroopa klubijalgpallis reaalselt rolli mängima, ei paista kauged olevat.

UEFA pingutusted jalgpalli finantsolukord kontrolli alla saada on edenemas ning eelmine nädal andis nendele oma toetuse Euroopa Komisjon.

Praegu on palju klubisid, kes on sunnitud tõsiselt pingutama, et FFP tähtsamaid punkte täita, sest varem pole klubile stabiilsete sissetuleku allikate loomisel palju vaeva nähtud ning on ka omanike ressursse priiskavalt kulutatud.

Kui nõue, et klubide palga- ja üleminekukulud  (kaudsed kulud nagu näiteks staadioni või treeningväljakute ehitamine FFP-s arvesse ei lähe) ei tohi ületada sissetulekuid, hakkaks kehtima järgmisest hooajast, siis oleks paljudel tippklubidel eesotsas Chelsea, Manchester City ja Interiga häda majas, sest ilma kavalaid trikke kasutamata poleks ükski klubi isegi ligilähedal nõuete täitmisele.

Wengeri Arsenal tammub sama koha peal

Arsene Wenger. Foto: epltalk.com

Aastaid on mööda läinud sellest ajast, kui Arsenal oli karjääri tipppunktis olnud Thierry Henry, Patrick Vieira, Fredrik Ljungbergi, Robert Piresi, Dennis Bergkampi ja paljude teiste suurepäraste mängijate toel koos Manchester Unitediga see jõud, keda hooaja eel tiitlifavoriidiks loeti.

Pärast selle tiimi lagunemist, mis algas tõsisemalt 2005. aastal Patrick Vieira lahkumisega Juventusesse, otsustas Arsenal jätkata uue strateegiaga, mis keskendus noortele ja klubi mängijate palkade madalal hoidmisele. Uue finantsskeemi üks põhjuseid oli 2006. aastal valminud Emirates staadion, mis nõudis klubilt arukat kulutamist selle ajani, mil staadion ehituskulusid tagasi maksma hakkas.

Pärast neid aastaid on Arsenali saagiks jäänud vaid mõned finaalid, mis on kõik kaotatud.

Barcelona – võimas, kuid ülbe

Foto: sportsclb.com

Kui lugesin Johann Cruyffi värskeimad kommentaare De Telegraafile, milles ta Jose Mourinhot negatiivsena ja Barcelonat maailma jalgpalli nabana esitles, siis tekitas see taas minus väikest ebameeldivust selle klubi vastu.

Alustades väikese ja tavapärase kiidulauluga, siis ütlen kohe ära, et tegu on vaieldamatult parima jalgpalliklubiga maailmas ning nad mängivad parimat jalgpalli. Nende mäng on imetlusväärne. Samas on mingi põhjus, miks nad ei taha mulle väga meeldima hakata. Kas mingil määral on tegu kadedusega näha üht tiimi võitmas nii palju? Kindlasti. Aga see ei ole siiski mõjuv põhjus.

Prints Militost sai kuningas

Foto: futbolargentino.com

Diego Milito on viimase aastaga tõusnud jalgpalli üheks jahitumaks ründajaks ning pole mingi üllatus, et Jose Mourinho võtaks mehe hea meelega kaasa Real Madridi.

Samas on vale öelda, et mängija, keda kutsutakse “Il Principeks” ehk printsiks, on hiline õitseja. Ta on juba viis-kuus aastat Euroopa kaitsjaid terroriseerinud, aga tippklubid on need, kes on korduvalt tema märkamata jätnud – nende kaotus on olnud klubide nagu Zaragoza ja Genoa võit. Iga hooaeg, mis ta Euroopas on mänginud, on ta löönud vähemalt 15 liigaväravat. Välja tuleb jätta tema esimene hooaeg Genoas, kui ta alles poole hooaja pealt Serie B’s mänginud klubisse siirdus ja 12 väravaga lõpetas.

Imeline härra Mourinho

"Väljavalitu" võtab kogu tule enda peale. Foto: krishan-blog.nx-studio.net

Tõstke käed, kellel läks juba hari punaseks? Jose Mourinho on vaieldamatult kõige vastuolulisem isik kogu jalgpallis, vähemalt hetkel. Mees suudab panna imestama ja vihastama nii fänne, ajakirjanikke kui muidugi ka vastaseid, aga ikkagi pean ma ütlema, et minu jaoks pole teist nii sümpaatset tegelast kogu jalgpalli juures.

Miks ta mulle meeldib? Ma pole kunagi pooldanud ühtegi meeskonda, kus ta on töötanud (kui välja arvata poolfinaal Interiga Barca vastu ning finaal Porto-Monaco), aga mulle väga meeldib, kuidas ta töötab.

Värsked postitused

Teemad

Arhiiv