header photo

Arhiiv teemale ‘Meistrite liiga’

Kuidas ma ühe värava pärast nutsin

Kuid mees ei eksi. Uskumatult külma rahuga sörgib ta väravavahist mööda ning lükkab palli tühja väravasse. Ma võin vanduda, et mu silmadesse tõusid pisarad. See oli ülev hetk. Foto: sportskeeda.com

Tahaksin rääkida oma südamelt ühe loo, mis viimased kaks päeva mind ootamatult tugevasti on mõjutanud. See räägib jalgpallist ja kahest meeskonnast, kes mulle üldse ei meeldi.

Pean kõige selgitamiseks alustama algusest. Olen olnud tõsine Barcelona-vastane aastast 2008, kui minu lemmikmeeskond Manchester United nendega Meistrite Liiga poolfinaalis rinda pistis. Enne seda ei olnud Barca mind eriti kõigutanud, kuid siis tekkis mul oma hea Barcelona fännist sõbraga rivaliteet, mis siiamaani tuliselt kestab. Chelsea seevastu pole mulle kunagi üldse kohe meeldinud.

Need neli aastat on sellel rindel möödunud tõusude ja mõõnadega. Sellel samal 2008. aastal alistas United kahe mängu kokkuvõttes Barcelona ning tuli lõpuks Meistrite Liiga tšempioniks. Pidu oli minu õuel.

Järgmisel aastal oli kulminatsioon vägev – ManU ja Barca kohtusid lausa finaalis ning et asja veelgi vürtsitada, tegime sõbraga kihlveo – kes kaotab, ajab oma juuksed maha. Barca sai 2:0 võidu ning järgmisel päeval külastasin juuksurit mina.

Kas FFP ehk Finantsiline Aus Mäng on ainult hea?

UEFA juht Michel Platini. Foto: footballerworld.com

Ajad, mil UEFA Financial Fair Play ehk eesti keeles UEFA Finantsiline Aus Mäng (edaspidi: FFP) hakkab Euroopa klubijalgpallis reaalselt rolli mängima, ei paista kauged olevat.

UEFA pingutusted jalgpalli finantsolukord kontrolli alla saada on edenemas ning eelmine nädal andis nendele oma toetuse Euroopa Komisjon.

Praegu on palju klubisid, kes on sunnitud tõsiselt pingutama, et FFP tähtsamaid punkte täita, sest varem pole klubile stabiilsete sissetuleku allikate loomisel palju vaeva nähtud ning on ka omanike ressursse priiskavalt kulutatud.

Kui nõue, et klubide palga- ja üleminekukulud  (kaudsed kulud nagu näiteks staadioni või treeningväljakute ehitamine FFP-s arvesse ei lähe) ei tohi ületada sissetulekuid, hakkaks kehtima järgmisest hooajast, siis oleks paljudel tippklubidel eesotsas Chelsea, Manchester City ja Interiga häda majas, sest ilma kavalaid trikke kasutamata poleks ükski klubi isegi ligilähedal nõuete täitmisele.

Wengeri Arsenal tammub sama koha peal

Arsene Wenger. Foto: epltalk.com

Aastaid on mööda läinud sellest ajast, kui Arsenal oli karjääri tipppunktis olnud Thierry Henry, Patrick Vieira, Fredrik Ljungbergi, Robert Piresi, Dennis Bergkampi ja paljude teiste suurepäraste mängijate toel koos Manchester Unitediga see jõud, keda hooaja eel tiitlifavoriidiks loeti.

Pärast selle tiimi lagunemist, mis algas tõsisemalt 2005. aastal Patrick Vieira lahkumisega Juventusesse, otsustas Arsenal jätkata uue strateegiaga, mis keskendus noortele ja klubi mängijate palkade madalal hoidmisele. Uue finantsskeemi üks põhjuseid oli 2006. aastal valminud Emirates staadion, mis nõudis klubilt arukat kulutamist selle ajani, mil staadion ehituskulusid tagasi maksma hakkas.

Pärast neid aastaid on Arsenali saagiks jäänud vaid mõned finaalid, mis on kõik kaotatud.

Barcelona – võimas, kuid ülbe

Foto: sportsclb.com

Kui lugesin Johann Cruyffi värskeimad kommentaare De Telegraafile, milles ta Jose Mourinhot negatiivsena ja Barcelonat maailma jalgpalli nabana esitles, siis tekitas see taas minus väikest ebameeldivust selle klubi vastu.

Alustades väikese ja tavapärase kiidulauluga, siis ütlen kohe ära, et tegu on vaieldamatult parima jalgpalliklubiga maailmas ning nad mängivad parimat jalgpalli. Nende mäng on imetlusväärne. Samas on mingi põhjus, miks nad ei taha mulle väga meeldima hakata. Kas mingil määral on tegu kadedusega näha üht tiimi võitmas nii palju? Kindlasti. Aga see ei ole siiski mõjuv põhjus.

Prints Militost sai kuningas

Foto: futbolargentino.com

Diego Milito on viimase aastaga tõusnud jalgpalli üheks jahitumaks ründajaks ning pole mingi üllatus, et Jose Mourinho võtaks mehe hea meelega kaasa Real Madridi.

Samas on vale öelda, et mängija, keda kutsutakse “Il Principeks” ehk printsiks, on hiline õitseja. Ta on juba viis-kuus aastat Euroopa kaitsjaid terroriseerinud, aga tippklubid on need, kes on korduvalt tema märkamata jätnud – nende kaotus on olnud klubide nagu Zaragoza ja Genoa võit. Iga hooaeg, mis ta Euroopas on mänginud, on ta löönud vähemalt 15 liigaväravat. Välja tuleb jätta tema esimene hooaeg Genoas, kui ta alles poole hooaja pealt Serie B’s mänginud klubisse siirdus ja 12 väravaga lõpetas.

Imeline härra Mourinho

"Väljavalitu" võtab kogu tule enda peale. Foto: krishan-blog.nx-studio.net

Tõstke käed, kellel läks juba hari punaseks? Jose Mourinho on vaieldamatult kõige vastuolulisem isik kogu jalgpallis, vähemalt hetkel. Mees suudab panna imestama ja vihastama nii fänne, ajakirjanikke kui muidugi ka vastaseid, aga ikkagi pean ma ütlema, et minu jaoks pole teist nii sümpaatset tegelast kogu jalgpalli juures.

Miks ta mulle meeldib? Ma pole kunagi pooldanud ühtegi meeskonda, kus ta on töötanud (kui välja arvata poolfinaal Interiga Barca vastu ning finaal Porto-Monaco), aga mulle väga meeldib, kuidas ta töötab.