header photo

Arhiiv teemale ‘MM 2014’

Kas Brasiilia tunneb MM-il “kadunud poistest” puudust?

Robinho jõudis kõige lähemale, kuid puudu jäi temalgi. Foto: Catherine Kõrtsmik

On hirmuäratav mõelda, kui palju aega on möödunud 29. juunist 2005. aastal. Kuumal suveõhtul Frankfurdis, Konföderatsioonide karikaturniiri finaalis hävitas Brasiilia Argentiina 4:1 sellise kerguse ja autoriteediga, et poolehoidjad võisid lisaks 2006. aasta maailmameistrivõistlustele julgelt vaadata ka paarile järgmisele suurturniirile. Kuigi puudusid Cafu, Roberto Carlos ja Ronaldo – kõik vabastati turniirist enese soovil – vedasid Brasiilia vankrit noored Kaka, Ronaldinho ja Adriano, kellele assisteerisid Robinho ja esmakordselt nime publiku huulile pannud Cicinho, kelle suurepärased esitused viisid Sao Paulost suurde Real Madridi.

Isegi 2006. aastal veerandfinaalis välja langemine ei matnud lootusi, viidata sai kahele asjaolule. Endise peatreeneri Carlos Alberto Parreira kartus noortele toetuda tähendas, et suur osa süüst langes vanemate pallurite kaela. Ka aeg tundus endiselt olevat „poiste“ poolel – näis, et hiljemalt 2014. aastal Brasiilias toimuvateks võistlusteks on neil kaasa võtta kamaluga kogemusi.

Omamoodi selgitab see, miks lootustandev periood nii kaugele tundub jäävat, kui vaadata Brasiilia tänase peatreeneri Luiz Felipe Scolari värsket, 23-mehelist nimekirja kodusteks maailmameistrivõistlusteks. Mitte kedagi sellest Frankfurdi õhtust ei ole kaasatud. Isegi mitte Robinhot, kes mullu novembris koondisesärgis väikese taassünni läbi elas.

Asiaatidel on MM-il suuremad šansid kui aafriklastel

Foto: sky-wallpaper.com

Suurturniiride eel on alati lisaks tavapärastele favoriitidele suurt tähelepanu pööratud Aafrika meeskondadele ning nende võimalustele – ilmselt on seda ajendanud poolehoid nende riikide eksootilise ja muretu mängustiili vastu. Samal ajal on üks teine, maailma suurima rahvaarvuga kontinent jäänud paljuski tagaplaanile.

Aasia riikide võimalustest ja nende ratsionaalsest jalgpallist vaadatakse üldjuhul kaarega mööda. Nii juhtus ka pärast seekordset MM-i alagruppide loosimist – koheselt hakati spekuleerima favoriitide ning seejuures aafriklaste võimaluste üle ning Aasia meeskonnad unustati sootuks. Leian, et kõige suurema inimpotentsiaaliga maailmajagu saab jalgpalliringkondades häbematult vähe tähelepanu. Siinkohal alustangi provotseeriva väitega – usun tuleval MM-il pigem Jaapani kui Elevandiluuranniku edusse.

Euroopas kerkib uus superjõud

Keda ootab suurem tulevik - kas Christian Benteket või Romelu Lukakut?

Keda ootab suurem tulevik - kas Christian Benteket või Romelu Lukakut?

Mäletate, kuidas Eesti koondis lõpetas eelmise MM-valiksarja? Kui mitte, siis tuletan meelde – alistasime kodus pooltühja staadioni ees Piiroja ja Vassiljevi väravatest Belgia tulemusega 2:0.

Võib öelda, et pärast kehva valiksarja – mis sisaldas muuhulgas ka 0:7 nüpeldust Bosnias – oli see eestlaste jaoks justkui uue alguse tähis, valguskiir tunneli lõpus. See, mis juhtus 2012. aasta EM-valiksarjas, on juba ajalugu.

Omamoodi verstapostiks oli too ajaperiood tegelikult ka belglaste jaoks. Kui meie jaoks tähistas see uue ajastu algust, siis belglaste jaoks eelmise lõppu. Järgmises valiktsüklis jäädi küll play-off mängudest välja alles viimases alagrupivoorus, kuid sellegipoolest oli esimene tormihoiatus antud. Kui välja arvata veteranpoolkaitsja Timmy Simons, lõpetasid belglased EM-valiktsükli koondisega, mille keskmine vanus oli 23 aastat. Tegelikult oli juba näiteks mängus Eestiga pingil toona vaid 18-aastane Eden Hazard.

Värsked postitused

Teemad

Arhiiv