header photo

Arhiiv teemale ‘Välismaa mänguelamused’

Kuidas ma ühe värava pärast nutsin

Kuid mees ei eksi. Uskumatult külma rahuga sörgib ta väravavahist mööda ning lükkab palli tühja väravasse. Ma võin vanduda, et mu silmadesse tõusid pisarad. See oli ülev hetk. Foto: sportskeeda.com

Tahaksin rääkida oma südamelt ühe loo, mis viimased kaks päeva mind ootamatult tugevasti on mõjutanud. See räägib jalgpallist ja kahest meeskonnast, kes mulle üldse ei meeldi.

Pean kõige selgitamiseks alustama algusest. Olen olnud tõsine Barcelona-vastane aastast 2008, kui minu lemmikmeeskond Manchester United nendega Meistrite Liiga poolfinaalis rinda pistis. Enne seda ei olnud Barca mind eriti kõigutanud, kuid siis tekkis mul oma hea Barcelona fännist sõbraga rivaliteet, mis siiamaani tuliselt kestab. Chelsea seevastu pole mulle kunagi üldse kohe meeldinud.

Need neli aastat on sellel rindel möödunud tõusude ja mõõnadega. Sellel samal 2008. aastal alistas United kahe mängu kokkuvõttes Barcelona ning tuli lõpuks Meistrite Liiga tšempioniks. Pidu oli minu õuel.

Järgmisel aastal oli kulminatsioon vägev – ManU ja Barca kohtusid lausa finaalis ning et asja veelgi vürtsitada, tegime sõbraga kihlveo – kes kaotab, ajab oma juuksed maha. Barca sai 2:0 võidu ning järgmisel päeval külastasin juuksurit mina.

Kuidas Aafrikas koondiseigatsust maandada

Selliste autodega veeti fänne staadionile. Fotod: Dannar Leitmaa

Ma ei tea ausalt, mis must kass minu ja Eesti koondise mängude vahelt läbi on jooksnud. Nii näiteks sain ma erinevatel põhjustel viimasest valiktsüklist otsepildis ära vaadata kaks mängu – Itaalia ja Fääride võõrsilkohtumised. Enamasti takistab ise teles mängu kommenteerimine Eesti kohtumise vaatamist (tõsi, meil on alati enda mängu ajal teises telekas Eesti mäng jooksmas, mis on tekitanud rõõmsaid elevushetki ka teise mängu kommenteerimise ajaks), aga Eesti vutiajaloo kõige tähtsam mäng jäi hoopis talvekartusest ajendatud puhkuse taha.

Ent vutisõber ei loobu nii kergelt ja kui ikkagi kõik kaasmaalased pööravad pilgud pallimurule, siis peab ka ise midagi sarnast ette võtma ja seetõttu otsisin soojal maal kohe võimalust jalgpalli vaadata. Ja näed sa, oligi kohe varnast võtta LG karika nime kandev turniir, kus osalesid neli tõeliselt värvilist meeskonda – Kamerun, Sudaan, Maroko ja Uganda.

Hea küll, asja selgitamiseks mainin ära, et tegevus toimub Marokos ja Marrakeshi linnas, aga see, kui keeruline võib olla ühel võõramaalasel igale valge inimese loogikale mittevastava Maroko tingimustes mängule saada, on omaette vaatamisväärsus.

Reis unistuste maale – San Sirole

Foto: Kristjan Kai

Iga (naisest) reisigurmaan on kindlasti korra elus käinud Milanos. Üllataval kombel polegi seal vaid moepoed ja uhked lossid, vaid ka jalgpallistaadion, mis minu külaskäigu ajal oli siiski üpris tühi. Esiteks paar seika mänguvälisest perioodist:

  • Itaallased kui rahvus on kohutav. Mingit austust teiste vastu ei ole. Inglise keelt praktiliselt keegi ei osanud, isegi mitte hotelli administraatorid ja taksojuhid. Hotelli administraatoril (kes oli küllaltki võluv daam) tuli minu itaalia kelle oskamatuse peale geniaalne idee – ta laseb mu oma hüpermega arvuti taha. Ekraanilt sain oma nimed ja andmed näidatud ja raha makstud. Taksosõit käis kõik kaardi abil. Hotellist kesklinna oli 7 km ja staadionile umbes 6 kilomeetrit.

Nou Camp – Tõeline Jalgpalli Meka

Ma olen olnud FC Barcelona fänn alates ajast, mil ma jalgpalli esimest korda telekast vaatasin. Ei mäleta täpselt, mis mäng see oli, igatahes oli see aastal 2001.

Tol hetkel polnud ma muidugi tulihingeline fänn ja ei jälginud sel ajal Barca mänge just liiga tihti. Esimene mäng, mida ma tõesti hingega jälgisin, elades Blaugranale kaasa, oli Meistrite Liiga finaal Arsenali vastu, mille Barca lõpuks võitis ja ma olin tõesti õnnelik. Sellest ajast peale algas minu tõsisem huvi jalgpalli vastu ja täpsemalt just FC Barcelona käekäigu vastu.