
Kuid mees ei eksi. Uskumatult külma rahuga sörgib ta väravavahist mööda ning lükkab palli tühja väravasse. Ma võin vanduda, et mu silmadesse tõusid pisarad. See oli ülev hetk. Foto: sportskeeda.com
Tahaksin rääkida oma südamelt ühe loo, mis viimased kaks päeva mind ootamatult tugevasti on mõjutanud. See räägib jalgpallist ja kahest meeskonnast, kes mulle üldse ei meeldi.
Pean kõige selgitamiseks alustama algusest. Olen olnud tõsine Barcelona-vastane aastast 2008, kui minu lemmikmeeskond Manchester United nendega Meistrite Liiga poolfinaalis rinda pistis. Enne seda ei olnud Barca mind eriti kõigutanud, kuid siis tekkis mul oma hea Barcelona fännist sõbraga rivaliteet, mis siiamaani tuliselt kestab. Chelsea seevastu pole mulle kunagi üldse kohe meeldinud.
Need neli aastat on sellel rindel möödunud tõusude ja mõõnadega. Sellel samal 2008. aastal alistas United kahe mängu kokkuvõttes Barcelona ning tuli lõpuks Meistrite Liiga tšempioniks. Pidu oli minu õuel.
Järgmisel aastal oli kulminatsioon vägev – ManU ja Barca kohtusid lausa finaalis ning et asja veelgi vürtsitada, tegime sõbraga kihlveo – kes kaotab, ajab oma juuksed maha. Barca sai 2:0 võidu ning järgmisel päeval külastasin juuksurit mina.



Ma olen olnud FC Barcelona fänn alates ajast, mil ma jalgpalli esimest korda telekast vaatasin. Ei mäleta täpselt, mis mäng see oli, igatahes oli see aastal 2001.

