header photo

Arhiiv teemale ‘Välismaa mänguelamused’

Dortmund AWAY

leesmanndortmund1

Foto: erakogu

Loos õnnistas Liverpooli Dortmundiga. Mäng, mida ihaldasid sügaval südames kõik fännid. Kurb, et natuke varajases faasis, kuid suur rõõm, et see siiski toimus. Seekordne reis viis mind ja Kristjani (kellega ennegi tripitud, et punaseid näha) kolmeks päevaks Saksamaale.

Reis algas meil kolmapäeva lõuna ajal ning läbi Riia sõitsime Düsseldorfi. Sealt edasi rongiga Dortmundi. Saksamaale on alati tore lennata, kuna rongiliiklus on seal maailmatase! See tähendab, et ei pea alati vaatama selle linna lennujaama, kus su lõppsihtkoht on, vaid võib ka julgelt vaadata 200-300km eemal oleva linna lennujaama ning hiljem rongiga põrutada vajalikku linna. Düsseldorf ja Dortmund on siiski natuke lähemal üksteisele.

Klavan ja Augsburg võõrsilfännide sektorist

IMG_20160219_143248Seekord viisid sammud mind ja Sandrit kaunile Baierimaale, täpsemalt Münchenisse ja Augsburgi. Reisi eesmärk oli näha Liverpooli maid jagamas Augsburgiga (midagi siiski ära veel ei jagatud).

Teekond hakkas pihta kolmapäeval Tallinnast kell 10 ning läbi Riia maandusime Münchenis natukene kell 18 läbi. Reis ei alanud parimalt, kuna enne veel, kui olin Müncheni tänavatele jõudnud, olin toidumürgitusest korra-paar metroojaamas oksendanud. Polnud ilus vaatepilt… Pikemalt siin ei peatu.

Liverpooli võit Man City üle tribüünilt

Foto: erakogu

Seekord kandsid jalad (ja lennuk) mind vaatama mängu Manchesteri helesinise poole vastu. Reis algas koos sõbra Märteniga, kellega oleme ka varem käinud koos Inglismaal jalkat vaatamas. Toona (2013 september) käisime Liverpool – Southampton, City – United ja United – Liverpool mängudel. Märtenile oli see teine kord käia Etihadil, mis tähendab, et ta on seal käinud rohkem kui Anfieldil. Väljasõit oli meil reede hommikul Tallinna lennujaamast ning sõitsime otselennuga Londonisse. Londonist pole ilmselt vaja teile rääkida, kuna Big Ben ja muud vaatamisväärsused olid ikka täpselt samasugused nagu nad alati on olnud. Sellegipoolest oli neid tore näha.

Midagi teistsugust: Liverpool Kaasanis

Foto: erakogu

Hooaja esimene reis oli seekord midagi täiesti teistsugust. Kui Euroopa liiga loos augustis oli, siis lootsin Liverpooli vastasteks saada kas Dortmundi või Bilbaod – ehk siis midagi ilusat, kuhu reisib palju fänne ja mis oleks väga atraktiivne. Loosist tulid Sion, Bordeaux ja kõle-kõle Kaasani Rubin. Kõle just sellepärast, et kes sellisele mängule ikka viitsib minna?

Olin juba uurimas variante, et kuidas reisida kas Bordeaux’sse või Šveitsi Sioni. Igal otsingul tekkis mingi tõrge: kas polnud õigeks kuupäevaks pileteid, hind läks liiga kalliks või ei klappinud reis tööga. Nii siis hakkasingi huvi pärast Kaasani varianti vaatama ja kõik sujus ning enne kui ise aru sain, olingi kõik asjad endale juba broneerinud. Kohalike Inglismaa fännide jaoks on see mäng väga ebaatraktiivne, kuna Venemaal on Inglise fännidel minevikus palju probleeme olnud ning lisaks on viisa nende jaoks äärmiselt kulukas ja mis seal salata, eks paljude fännide suhtumine Euroopa liigasse pole ka kõige parem ja sellist mängu on seetõttu lihtsam „üle lasta“.

Minu 5 kuud Saksamaa jalkapalavikus

Rhein Energie Stadion pool tundi enne avavilet. Foto: Kert Õun

Kui selgus, et oma järgmise semestri veedan Erasmuse programmi raames Kölnis, oli üks esimesi asju, mida ma oma „to do“ listi panin, Bundesliga mängu külastamine. Kuna mul endal Saksamaal selget lemmikut ei ole (peale kohustusliku FC Augsburgi toetamise), oli küllaltki loomulik valik  uue kodulinna FC Kölni toetamine.

Kui ma esimest korda oma ühikasse saabusin, märkasin seinal Saksamaa koondise plakatit – Unsere Team. Sellega sai kohe selgeks, millist muusikat seal kuulatakse ning mõtlesin naljaga, et parema integreerumise nimel unustan pooleks aastaks Inglise jalgpalli. Jalgpall on Saksamaal väga tähtsal kohal – see annab sakslastele võimaluse taas oma riigi üle uhkust tunda, mida muidu muserdab nende sünge ajalugu, mis neile selgelt piinlikkust ja ebamugavust tekitab.

Brasiilias võidetud MM-tiitlel oli sakslastele arusaadavalt suur ja tähtis asi ning selle järelkaja võis kohata mitmel pool. Raamatupoodides leidus tonnide kaupa erinevaid jalgpalliteemalisi teoseid – viimasest MM-ist üldiste kogumikeni välja. Legende hoitakse samuti au sees. Rahvusvõistkonna läbi aegade suurimast väravakütist ja eelmisel aastal koondisekarjääri lõpetanud Miroslav Klosest anti välja eraldi raamat “Danke Miro“, mille pealkiri ilmselt tõlkimist ei vaja. Kui soovid osta rekvisiite, siis koha leidmisega hätta ei jää. Poodidest võid leida asju alates jalkateemalistest soolatopsidest kuni seinakelladeni välja.

Pubide seinad on täis plakateid, särke ning salle. Toetajaid leiab igast vanusest ja ühiskonna kihist. Kui Köln mängib, siis kõik muu justkui seisab. Tänavad on üle ujutatud puna-valgeis rõivastes inimestest, kes linnas marssides laule laulavad ja õlut joovad, mis saksa kultuuris asendamatu on. Kellel staadionile piletit ei ole, kogunevad pubidesse, kus kohati hordides olevad inimesed peavad mängu jälgima väljast läbi akna.

Ödegaard on väärt igat miljonit, mis maksti

Martin Ödegaard liitus jaanuaris umbes 3-4 miljoni euro suuruse üleminekutasu eest Real Madridiga. Foto: dw.de

Martin Ödegaard liitus jaanuaris umbes 3-4 miljoni euro suuruse üleminekutasu eest Real Madridiga. Foto: dw.de

2014. aastal tegi 15-aastane norrakast ründav poolkaitsja Martin Ödegaard oma kodumaa kõrgliigas Strömsgodseti eest kaasa 23 mängus, sai kirja 1454 mänguminutit ja viis väravat. 2014. aasta 19. augustil sai temast 15 aasta ja 253 päeva vanusena noorim Norra A-koondist esindanud jalgpallur. Sama aasta oktoobris sai temast 15 aasta ja 300 päeva vanusena läbi aegade noorim EM-valikmängus osalenud vutimees.

2015. aasta 21. jaanuaril maksis hetkel tiitlite poolest nii maailma kui ka Euroopa parim vutiklubi Real Madrid tema eest erinevatel andmetel umbes kolm või neli miljonit eurot. Tänasel päeval julgen öelda: ta oli seda raha väärt!

Möödunud pühapäeval, 10. mail võõrustas Real Madridi duubelmeeskond Castilla Hispaania tugevuselt kolmanda liiga (Segunda B) teises grupis oma hiiglaslikus ja uhkes jalgpallikompleksis klubi legendi Alfredo Di Stefano nime kandval staadionil Guadalajarat. Reali duubel lasi käest eduseisu, mille Sergio Aguza oli neile 73. minutil toonud ning 1:1 viik tähendas, et üks voor enne hooaja lõppu kaotati võimalus Segundasse tõusmise nimel võidelda – Guadalajara jaoks aga sellest piisas ning nende lootus uuel hooajal Segundas pallida on veel elus. Ja kuigi Castilla mängib ka uuel hooajal Hispaania tugevuselt kolmandas liigas (võrdluseks: ka Barcelona duubel langeb uueks hooajaks sinna, Atletico duubel langeb aga suisa neljandasse liigasse), siis Martin Ödegaard selle pärast ilmselt liiga palju muretsema ei pea.

Lummav Wembley leevendab kaotusvalu

Foto: erakogu

Foto: erakogu

Hei-hei!

Õnnestus taaskord vahepeal näha võimsaid punaseid oma silmaga. Noh, kui aus olla, siis tegelikult nad eriti võimsad polnud seekord… Igatahes täitsin ühe oma suure unistuse ning käisin Wembley staadionil Liverpooli vaatamas.

Mängus oli finaalipääs Arsenali vastu. Selle vahva teekonna tegi minuga läbi Margus, kes on Liverpooli fänn tugevasti üle 15 aasta ning käib neid samuti iga aasta vähemalt korra vaatamas, ta oli 5+ reisikaaslane. Seadsime sammud koos teele Tallinnas mängupäeva hommikul kella 6 ringis. Kuna otselende ei läinud meile sobival kellajal, siis pidime Londonisse sõitma läbi Helsingi. Meie broneerisime endale teadaolevalt samad lennud, kuid Helsingisse jõudes selgus, et viie minuti jooksul läheb kaks lendu Londonisse ja meie olime erinevate lendude peal. Väga naljakas ja üllatav tundus see tol hetkel. Siiski jõudsime rõõmsalt Londonisse umbes samal ajal kuskil poole 10 ringis.

Järjekordne ilus nädal Inglismaal

Teiste fännidega tähistamas võitu City üle. Foto: erakogu

Käisin märtsi alguses Liverpoolis vaatamas kahte oma lemmikklubi mängu – 1. märtsi kohtumist Manchester City vastu ning 4. märtsi mängu Burnley vastu. Panin kirja natuke oma reisimuljeid.

Alustame mängust tiitlikaitsja Man City vastu. Oli päris varajane kick off time seekord – mäng hakkas kell 12.00 kohaliku aja järgi. Kui tavaliselt olen võtnud üle kohaliku kultuuri, et kolm-neli tundi enne mängu möllurohkesse Anfieldi lähedal asuvasse pubisse minna, siis seekord jõudsin üle pubi ukseläve vaevu poolteist-kaks tundi enne avavilet ehk kuskil kella 10.00 ringis.

Kuidas kannused kelte lõhkusid

Miks riputas Celticu värvides Teemu Pukki fänn staadionipiirdele just sellise särgi? Foto: arhiiv

Miks riputas Celticu värvides Teemu Pukki fänn staadionipiirdele just sellise särgi? Foto: arhiiv

Laupäeval langes mulle osaks au külastada FC Santose poolt Helsingis korraldatud vutimaailma esimese ešeloni meeskondade vahelist mõõduvõttu, kui legendaarsel olümpiastaadionil pistsid rinnad kokku Glasgow Celtic ja Tottenham Hotspur.

Tänu heale õnnele sain koha VIP-sektorisse. Näha esimest korda nii kvaliteetset klubitasandi mängu ja kohe kõige kõvemate vendade keskel, mis saaks veel parem olla? Seltskond, kus istusin, oli tõesti väärikas, ent samas kodune. Ümberringi kõlas rohkesti eesti keelt, ringi liikusid ka Santose “vihaseimad” rivaalid Tammekast, näiteks klubi legend Kristjan Tiirik ja peatreener Indrek Koser.

Kuidas eufooriajanu minu neutraalsuse murdis

Mobiilifoto: Mart Treial

“Kelle poolt oled?” küsiti mu käest neljapäevase Benfica-Juventuse mängu eel korduvalt.

“Mitte kellegi, loodan lihtsalt põnevat mängu,” jagasin emma-kumma tiimi poolehoidjatele ebarahuldavaid vastuseid.

“Kuidas nii? Kas see, et sa kolm kuud Lissabonis oled elanud sulle üldse korda ei lähe?” imestas punase Benfica särgiga Alkmaarist pärit Jeroun, kelle kodulinnaklubi euroteekond lõppes kahe nädala eest just siinsamas Lissabonis.

Ei lähe jah! Mitte, et ma tundetu ja tuim inimeseloom oleksin, aga Benfica (ega Sporting) pole kuidagi mu Portugali igapäevaellu sekkunud, mind nii-öelda kogukonda kiskunud. Miks ma siis heast peast peaksin neid toetama? Jätsin isegi nimme oma punase salli koju.

Värsked postitused

Teemad

Arhiiv